Suve nukker lõpp on käes

Augusti viimase nädalavahetuse laupäeva hommik on hall, vihmane, peaaegu ilma lootuseta, et taevas selgineb. Umbes tunni pärast oleme oodatud Viljandimaa lõõtspillipäevale, mis toimub Pärna puhkekülas esimest korda. Päevakava on väga rikkalik - õpitoad, kontserdid, õhtul simman. Vilets ilm võib päeva natuke ära rikkuda, kuigi ma olen tähele pannud, et õige eesti inimene ei lase ennast mingist tühipaljast vihmast häirida. On ju olemas vastavad riietusesemad.

Eile käisime Olustvere mõisa reheküünis Ugala suvelavastust vaatamas. Etendusest ma enne suurt midagi ei teadnud, v. a paari vihjet olin kuulnud siit-sealt - et väga pikk on ja et öösel hakkab külm.
Seda teadsin ka, et mängivad 7 meest ja Merle Palmiste. Muljed on väga segased. Ei taha nii kultuurikauge olla (muide, kultuuriminister väisas ka seda konkreetset etendust) ja öelda, et kohati oli igav ja veniv. Pigem tunnistan, et ei saanud kõigest aru - noh sellest allegooriast ja mitmekihilisusest. Otsisin täna, et mida siis meedias on etenduse kohta arvatud. Mitte midagi erilist.
Peategelaste paar - 2 Cambridge´i aednikku, kes olid töötuks jäänud kahtlase skandaali tõttu ja keda külakogukond põlgas - oli kogu õhtu laval ja ma tõsiselt imetlesin nende mängu (Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin). Naiskriminaali etendav Merle Palmiste oli väga tavatus rollis. Maitseasi, aga ma vist päriselt teda ikka omaks ei võtnud. Aga ega pole ju kerge mängida brutaalset, ootamatute meeleolumuutuste ja ettearvamatute reaktsioonidega endist naisvangi, kui ise oled peaaegu kõige naiselikum naisnäitleja eesti lavadel, nagu ma kusagilt lugesin.
Kui aednike süüasi etenduse lõpuks ikkagi paljastus, siis naise oma mitte.

Huvitav oli muidugi etenduse paik, lavakujundus, kogu see müstika ja lõhnade mäng (viirukilõhn etenduse algul vallandas minus kerge astmahoo). Suveetenduse jaoks oli tükk väga keeruline, aga ega kõik peagi ju tilu-lilu olema. Kottpimedas augustiöös koju tagasi sõites nentisime, et suve nukker lõpp ongi käes. Nii lühike ja vihmane, nagu ta oli. Suvi nimelt.

Foto Jaanus Laagriküll Ugala kodukalt. Näide etenduse paiga ja miljöö kohta.

Muide, taevas on heledamaks läinud. On lootusrikas:)

Ka asjadel on oma aeg

Paar nädalat tagasi kustus mu läpaka ekraan (kuvar, monitor?). Tegi isegi väikese prõksu, mis ei võimaldanud mitutpidi arvata. Kui kurtsin oma õnnetust sõpradele ja tuttavatele, siis nad ei võtnud minu muret südamesse, öeldes, et kindlasti on aku tühi!!! Justkui ma oleks täitsa totu. Aku töötas mu läpakal nagu kellavärk. Hiirgi sai hiljuti välja vahetatud.
Olles igal pool oma muret kaevanud, olen astunud sammukese lähemale lahendusele, milleks on - uus OMA läpakas. (ma ei julgegi öelda, kelle see eelmine oli)
Vähe veel sellest - ilmselt olen ma ilma ka kõigest väärtuslikust, mis läpaka sees, sest mingeid koopiaid pole ma ometi ju teinud!!!

Lauaarvuti mul muidugi on, aga see on niiii vana, eelmisest sajandist. Arvutite puhul ei kehti vist "peaasi, et töötab", ega ta tolmuimeja või külmkapp ole! Mitmed funktsioonid on puudu, isegi mälupulka pole kuhugi pista. Millegipärast ei tööta ka kõlarid enam. Uusi programme pole võimalik alla laadida. Üldse - bedaaaa!UPS! Muide, ka see sai talvel oma loomuliku lõpu!
Muidugi mõista ostan ma uue läpaka, nagunii pidin ostma, aga alles aasta pärast. Aga milline osta, mis hinnaklassist?

Teine asi, mille puhul märkan väsimuse märke, on minu digikas. On hakanud tegema uduseid pilte. Sellele veale osutas mu tütar, aga olin seda ka ise märganud.
Ei tea, kui pikalt on planeeritud nende odavate fotokate aeg. Ma pole proff ega ka väga suur huviline, et peaks ostma endale mingi udupeene kaamera, aga pilte tahaks ikka edasi klõpsutada. Oma lõbuks ja et ka blogisse panna!

Tänapäeva maailmas on nii korraldatud, et asjad ei kesta igavesti, isegi mitte "kaua", et ikka tarbijaid jaguks. Seepärast lähevad asjad ruttu katki või vananevad moraalselt. Televiisori katkiminemist ma isegi ootan natuke, et saaks uue:)

Lugesin Kevinist

Ma teadsin seda teost ammu, sellest räägiti ja kirjutati omal ajal palju. Lisaks tuli ka film.

Hakkasin meenutama, mitut Kevinit mina tunnen. 2 olen õpetanud, seega tunnen veidi lähemalt. Pärast raamatu lugemist ei paneks ma ühelegi väikesele poisile nimeks Kevin. Üks jookseb siin meie õue peal ringi. Või on selline suhtumine paranoiline!?

Ümberjutustamisel pole mõtet- kes tahab, loeb ise.
Ainult mõned mõtted.
1. Autor (kannab mehe nime, aga on naine) pole ise lapsi tahtnudki, teadlikult, sest teda hirmutasid uudised poisikestest, kes oma kaaslasi maha kõmmutavad.
2. Tal on üks laps, Kevin, kellega on ta eluks ajaks kokku määratud ja kes ei saa kunagi vanemaks kui 18.
3. Kui lugejad ikka pommitavad autorit küsimusega, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü, siis vastab Shriver enamasti nii: "Kui ma raamatus sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?"

Teos on kirjade vormis. Eva kirjutab oma abikaasale ja laste isale Franklinile analüüsivaid ja tagasivaatavaid kirju. Kui ma poleks lõppu enne ära lugenud, siis poleks ma teadnud juba poole raamatu peal, et Kevin tappis ka oma isa ja oma väikse õe. Enne, kui läks tapma klassikaaslasi ja inglise keele õpetajat. Tema tapmisviis oli eriti jõhker ja julm- kuigi räägitakse kogu aeg "koolitulistamisest", tappis Kevin oma ohvrid vibunooltega ja ainult 2 neist surid kohe, ülejäänud jooksid verest tühjaks tilkhaaval.
Eriti küüniline, et selle ammu(vibu) oli Kevinile jõuluks kinkinud tema isa ja ülima meisterlikkuse oli ta saavutanud koduaias treenides.
Muidugi jääb küsimus, kas on olemas põhjendamatut julmust. Kas võib olla nii, et laps sünnib peletisena, jõhkardina, kes juba esimestel minutitel näiteks hülgab oma ema tissi jälestustundega. Kes situb püksi (pampersitesse) kuni 6. eluaastani...vihaga, nimelt, sest ta teab, et see on asi, mis võib tema ema lõputult närvi ajada. Juhtub, et ema ühel meeleäraheitmise momendil heidab lapse endast eemale, nii et see saab lahtise luumurru. Kõik, mida Kevin oma noores elus teeb, on ajendatud vihkamisest oma ema vastu. Ja kogu maailma vastu. Tal pole ühtki positiivset emotsiooni. Tal puudub absoluutselt empaatiatunne.
Ma ei arva pärast teose lugemist, et süü oli ainult emas - jah, ta tõesti tunnistas, et kahetses oma lapsesaamissoovi, kuigi oma teist last - tütart Celiat - ta armastas. Isa ju oli ameerikalikult tubli lapsevanem. See aga ei lugenud midagi.

Teose lõpp oli veidi ootamatu, isegi kummaline. Ema Eva mõistetakse kohtus süüdi lapse mittearmastamise kaasuses. Ema tunneb alles nüüd pärast süüdimõistvat otsust, et ta võiks oma poega armastada ka sellisena, nagu ta on, ja jääb ootama tema vangistuse lõppu, teadmata ette, mis produkt sealt teisest otsast välja tuleb.
Nagu ei tea ükski lapsevanem, kes on see inimene, kes nende ihuviljana maailma sünnib.

Ellujääja

Sain läbi paksu raamatu - Valentine Nõlvak "Ellujääja"(ilmunud 2007)
Raamat vapustas mind mitmel põhjusel:
1. Millised raskused ja kannatused on inimene läbi elanud, ja ikka ellu jäänud, sealjuures säilitanud oma inimlikkuse ja positiivsuse!
2. Kuidas on võimalik nii täpselt, detailselt aegu, asjaolusid, nimesid jms mäletada! ( 679 lk)

Kohati ma väsisin ka ära, kaotasin huvi, jätsin lehekülgi vahele, aga üldiselt võib öelda - köitvalt kirjutatud.
Omapärased on peategelase suhted meestega. Hilise küpsemisega, läks ta mehele ilma armastuseta - ilusa välimusega, aga südametule Juhanile, kes teda peksis ja mõnitas. See jäigi tema ainukeseks ametlikuks abieluks. Pikemalt on kirjutatud ka liigestepõletikus Karlist, kes oli parandamatult haige ja vajas pidevat hoolitsust. Järgmistele meestele erilist tähelepanu pole pühendatud, kuid selle järgi, et sünnivad lapsed, igaüks eri isaga, võib öelda, et ka rasketes oludes on eraelu väga tähtis. Kokku 6 last, kellest osa kasvas lastekodus või kasuperes.
Tundub, et ajad olid ühtviisi rasked nii Eesti Vabariigis, sõja ajal kui pärast sõda. Nälg, külm, jube raske töö, Siber ja vangla, halvad inimesed, haigused - miski ei murdnud meie tublit naist.
Võib-olla on siin ka teatud feministlikke kallutusi, sest naiste hingelisele tugevusele ja sitkusele pole midagi võrdväärset vastu panna meessoo osas. Mehed kipuvad olema allajääjad, joodikud, vägivallatsejad ja jõhkardid. Muidugi on esindatud ka teine väga levinud inimtüüp - litsakad naised:)
Ja veel - inimesed jagunevad laias laastus kaheks : ühed on pahad ja teised on head. Nii on see aegade algusest peale.

Peegelpilt

Olin eile valla laulu- ja tantsupeol. Mulle meeldis, sest "oma rahvaga mul meeldib olla koos". Eriti meeldisid tantsu- ja ilunumbrid. Iseäranis vahva oli Ernst Idla liikumissüsteemi harjutused 20. saj algusest. Esitasid valikrühmad spordiriietuses.
Vahetekstid olid ka naljakad. Üks Maie Põllu vurfi rahvariietes mees luges äärmiselt ilmekalt ette ärkamisaegsete laulude sõnu. (Laulude tekstid on ju väga koomilised, eriti korduste ja refrääniga koos)

Istusin kõrvuti inimesega, keda tunnen ammust ajast, aga kellega pole vist kunagi nii pikalt ühtejärge koos olnud. Ega`s muidu poleks kogu "inf", mis ta jagas, mulle nii suur üllatus olnud. Ma sain teada, kes on kelle armuke olnud, kes on kellele lapse teinud, kes on tühijuttude tegija ja tagarääkija, kelle suu ei seisa minutitki kinni.
Millises pimeduses olen ma siiani elanud!!!
Lõpuks resümeeris mu kaaslane:" S i i n elavad nii õelad ja kadedad inimesed. Sul veab, et sa siit minema saad!"
Mul hakkas isegi natuke kahju tast, kes on sündinud ja kogu elu elanud ühes ja samas kohas.

Peo lõppedes sulandusin rahvamassidesse ja kohtusin imearmsate kaksikutega, kes lükkasid täpselt ühesuguseid lapsevankreid. Olen neid õpetanud, aga vahet ei tee.
Peo üks korraldajatest tõi meile põllulilli, lihtsalt niisama. Väga armas.

(Pildi tegemiseks küsisin luba, siia üles panen juba omal vastutusel.)

Sammulugeja

Sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks sammulugeja. Umbes sellise - vt pilti (netist)
Kui klassiõde siin oli, siis sättisime minu sammulugeja töökorda. Temal oli ka olemas. Kuigi manuaal oli eestikeelne, nägime tükk aega vaeva, et kõik funktsioonid tööle saada.
Kaalu ja kellaaja märkimisega pold probleeme. Keerulisem oli sammu pikkuse mõõtmine. Kas arvestada varbast varbani, kannast kannani või varbast kannani? Siis leidsime lahenduse - tegin 10 sammu, mõõtsin pikkuse mõõdulindiga ära ja jagasin 10ga. Lihtne!
Seejärel hakkasin toas harjutama. Sammusin kõik toad ja koridori läbi ja vaatasin, mitu sammu kokku tuli.
Esimesed katsetused välitingimustes tegime siis, kui käisime "kodukohas". Üldiselt sõitsime muidugi jalgrattaga, aga mäest üles ei jõudnud vändata. Kodus võrdlesime näitusid ja oh pettumust - minul oli palju vähem sammusid. Nüüd ei teagi, kas sammulugeja vassis või oli tundlikkusega midagi valesti.
Ei tea, miks on minu sammulugejal ka paanikanupp (alarm)? Mina arvasin, et selle pärast, et kui keegi mulle kallale tungib(!!), saan selle abil märku anda. Klassiõde arvas, et kui sammulugeja ära kaob, hakkab alarm tööle.

Katsetused jätkuvad.
Sammulugeja tähtsusest ja seosest tervisenäitajatega loe siit.

Elu Eestimaal

Mõtlesin, et kirjutan midagi lugejate rõõmuks, aga ei tule vist välja. Pea on tühi nagu vana kaev. Klassiõde tuli üle mitme aasta maale oma kodukohta väisama. Võtsime oma vanad jalgrattad ja tegime mõned tuurid ümbruskonnas.
Lõhavere park on korda tehtud. Õnneks mitte ära nüsitud - kogu pilt on selline veidi metsik, v.a pingid istumiseks ja sillad oja ületamiseks. Jalge all prõksusid sajad teod, polnud võimalik neist mööda astuda.

Ei tea, ei mäleta, mis hoone see kunagi oli. Kindlasti mitte loss ega mõis. Võib-olla silohoidla. Kohati meenutas Pompeji linna pärast laavapurset. Toonekurel oli hea ülevaade.

Meie surnuaias puhkab oma viimast und Tartu ülikooli soome keele professor Paula Palmeos, kelle hauda olen kaua otsinud. Surnuaed oma kaootilisuses on vahel hullemgi kui labürint.

Viljapõllud ja kaunid maaelamised pole päriselt kadunud, kuid neid on ikka väga väheks jäänud. On üks laul "Kuni su küla veel elab, elad sina ka". Nojah.

Metsmaasikad on valmimas, kahjuks ei saa neist kunagi kõhtu täis.

Pilt räägib iseenda eest. Ülal: klassiõe kodu, kus pole ligi paarkümmend aastat keegi elanud.

Rattad on väsinud.
Kevadel varastatud ja suve hakul taas leitud jalgratas.