Pikka iga, Eesti!

"Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna."

Raul Rebane
 22. 02. 2013,  Postimees
Presidendi peokõne 25.02.13

Halvad saated ETVs

Ma pole kunagi varjanud, et olen päris suur telekavaataja, vähemalt nädalavahetusel ja vähemasti talveperioodil, sest minu eluviis on suhteliselt väheaktiivne füüsilises mõttes.
Kui olen pühapäeval kõik hädavajalikud asjad ära teinud, siis lülitun  ümber väga passiivsele telekavaatmisele (pikali asendis, sest tugitooli mul pole).

 Eelmisel pühapäeval ma lausa vihastasin selle peale, et ikka veel pole ära lõppenud jamasari "Hakkab jälle pihta". Juba algusest oli aru saada, et midagi head ei tule. Labane, tühine, vaimuvaene, piinlik, nalja mitte kopka eest. Ja seda kõike näidatakse rahvustv-s. Mulle üldiselt ei meeldi, kui rõhutatakse, et "maksumaksja raha eest", aga ... tõepoolest. Kui ise ei oska, ei suuda, ostetagu sisse. Isegi BBC sarja "Meie pere" võin vaadata 3. ringi ennem, kui seda Maimiku-Tolki tohutu suure tegelaskonnaga tehtud kodumaist üllitist. Vot.

Viimastel aegadel olen täheldanud ka "Pehmete ja karvaste"  allakäiku. Ei aja enam üldse naerma, isegi muigama mitte. Asjad ja inimesed väsivad, ideed saavad otsa. Kõigest võib aru saada, aga siis tuleks lõpetada. Keegi peaks ju vastutama ka ETV programmide sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest.

Muidugi võib nüüd öelda, et mis ma tukun seal teleka ees, kudugu parem sokki või lugegu uuemat eesti kirjandust ( ma nimelt olen Eesti patrioot ja ei kavatse emigreeruda).
Õige küll. Aga need saated on pühapäeval kõige vaadatumal ajal ja pärast seda tuleb see väga põnev ja pinev Taani krimisari "Kuritegu", mille iga järgmist osa ootan nädal aega.

Olen käinud ka erakanalitel seda paksudele mõeldud uut sarja  ja neid haledaid tõsielulugusid vaatamas, aga juba ühe korra  järel tunnen ammendumist ja klišeelikku lähenemist.

Üks variant uue aasta lubaduste kohta

Leidsin Kaja blogist väga vahva loo, mis ilmselt on kusagil ilmunud. Kuna see teeb mu tuju heaks ka korduval lugemisel, siis panen ta siia üles.
Mina ise ei anna endale ammu enam mingeid lubadusi ega loo ka illusioone, et mu elus midagi erakordset juhtub (näiteks leian rahapaja või suure õnne). Usun ja loodan, et saan ka edaspidi oma eluga hakkama. Kõik muu lähtub (tuleneb) sellest.

Pürgides ideaalide poole

Justin Petrone (2012)

Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.

Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.

Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada oma ideaalide teostumist.

Ma olen Kaja- ja Janeki-suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.

Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…

Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.

Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…

Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.

See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul: tõusevad voodist ja lähevad jooksma.

Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

Seenelkäik

Ma ei hakka otsima, mida on teised enne "Seenelkäigu" kohta arvanud. Sisu ka ei hakka ümber jutustama, sest vaevalt on kedagi, kes pole näinud või kuulnud.
Kindel, et see film hakkab vähemalt  kord aastas telekavas olema ja  nii umbes 10-20 aasta pärast imestatakse, et selles on midagi igihaljast ja midagi, mis on ajas oma tähendust muutnud, aga kõlab ikka nii värskelt. Kindlasti on sellel filmil pikk iga. Tühja kah, et ta Oscarit ei saa, ega "need seal" mõistakski eestlaste keerulist ja vastuolulist hingeelu ja meie süsimusta huumorit.
Kas me isegi mõistame? Mäletan filmi esilinastuse päevilt mõnede ekspertide ja arvustajate kriitikat, et rahvas naeris saalis vale koha peal. Kus on õige ja kus vale koht? Võib-olla tulnuks hoopis nutta?
Kui ma esimest korda vaatasin, siis ma tegelikult ei teadnud sisu. Olin näinud paari klippi, mis olid hullult naljakad (Reinholdile kukkus jahu pähe ja Tamm kukkus tooli pealt maha!!!)
 Näitlejatööd on väga head. Kas meil on mõnda paremat komöödianäitlejat kui Raivo E. Tamm?
Episoodides mänginud Elmo Nüganen ja Ott Sepp -  lihtsalt suurepärased. 

Tahaks arutleda ja analüüsida.
Kas poliitikud ongi kõik nii silmakirjalikud, arad, korrumpeerunud, õõnsalt pateetilised, alatud kui Aadu Kägu?
Kas tema naine Viivi Kägu sai lõpuks aru, kes on tema mees inimesena ja miks ta ikka ise ei astunud üle inimlikkuse läve, kuigi  nii mitu korda üritas?
Kas see metsik eestlane, kes oli sõna igas mõttes kõva peaga, sümboliseeribki rahva  enamust? (Üllar Saaremäe kehastuses)
Kas kuulus rokkar Zäk oligi nii tühine ja  samas nii kummaline, nagu ta välja paistis, või oli tema iroonias ka teatud tarkust, küünilisust nagunii?
Mitu päeva  veel oleks pidanud olema eksinud ja oma elu eest võitlema, et hädalistes oleks välja löönud ka midagi inimlikku? Räägitakse ju, et surma palge ees avanevad inimese  hinge salalaekad.

Kas teie oskate nendele küsimustele vastata?

pildid netist võetud

Millal algab keskiga?

 

 Lugesin ühest blogist  põhjalikku ülevaadet filmist "Keskea rõõmud", mis tekitas ka minus hulga erinevaid mõtteid. Kõigepeal jagan  arvamust, et mõned asjad (filmid, maalid jms) lähevad ajaga üksnes paremaks. Kahtlemata on see teose/ taiese seesmistes väärtustes kinni, aga tihtipeale annab ka ajaline distants uusi võimalusi mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Nii on ka sellesama " Keskea rõõmudega" (1986). Filmi valmimisest saab suvel 27 aastat, mis on rohkem kui üks põlvkond. Vähe sellest - aeg on hoopis teine, arusaamised keskeast ja selle probleemidest  teised. Peategelaskond (3 naist ja 2 meest) olid tolle aja mõistes keskea künnisel ehk 35+aastased. No kesse tahaks ennast tänapäeval selles eas keskealiseks pidada! Ja pole ka. Tihtipeale on alles pere loomata või on lapsed tillukesed. Alles otsitakse oma kohta, tehakse tähtsaid otsuseid isiku tasandil, reisitakse ilmas ringi. Ei otsita veel abi imearstide käest mis tahes probleemile! Või ma eksin?

Filmi teeb mõnuga jälgitavaks head karakterid (nii peategelaskond kui kõrvaltegelased), andekad detailid. Ei tea, pole küsinud, kuidas tänapäeva varakeskealised ehk 35+aastased seda filmi käsitavad. Kas nad samastuksid mõneski probleemis?
Soe aluspesu, rohelised botikud (mõlemad kesksuvel) poleks kindlasti  asjad, mis neid erutaksid. Tikutulega tuleks otsida tänapäeval ka sellist kaunishinge ja romantikut, nagu oli Kaie Mihkelsoni tegelane.

Minu lemmikepisood filmist on see, kus  Ulfsaki tegelane Hubert mängib südapäeval Kaunase restoranis klaverit, mis tekitab tohutu resonantsi. Ülemused kaotavad pea, nooremad lõunatajad keerutavad tantsu.  Pille satub ärevusse, et vend kukkus jälle jooma. Õnneks laheneb intsident Silva abil õnnelikult, mispeale Tõnu hüüab Hubertile mitte ilma irooniata "Tere, Kilburn!"
Iseasi, kas me tänapäeval teame, keda ta silmas pidas!!

Kuupäevade maagia

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma natuke kardan ka seda maailmalõppu. Koolis lapsed küsisid, kas ma usun, et tuleb.  Aga muidugi, vastasin. Siis nad vaatasid kaastundlikult: no on loll! A võib-olla ei vaadanud ka, sest "sellegipoolest tuleb kõik kahed järele vastata."
Täna oli Raadio 2-s pikk saade sellest ja veel mitmest asjast. Näiteks kriisist ja hirmust. Paanikast ja foobiatest.

Näiteks läheb elekter ära ... esialgu 3 päevaks. Igasugused kommunikatsioonid kaotavad töövõime. Ei näe ühtki inimest, ei saa kellelegi helistada, kedagi FB kaudu otsida.

On külm, pime, nälg. Ja siis tuleb hirm, paanika.

Olgu peale, et Eesti pidi olema selline nurgatagune koht, et ehk veab kuidagi välja. Rahvas   tuimavõitu - vähemasti need, kes on siia jäänud-,  aga samas ka kannatlik ja karastunud.  Või  mine võta kinni! Ei saanud mina aru, kas tuleb või ei tule - see lõpp nimelt.

Annaliisa koos Inkaga selle talve teist lund nautimas.

....jääb pooleli, sest ma ei oska enam blogida.

Pealkirjas lubatud maagilised kuupäevad on 12.12.12 ja 21.12.12. Mul on nõrkus ilusate numbrite vastu.

 Mis päeval see maailmalõpp pidigi saabuma?
Mul on veel nii palju koolitööd teha!!

Nägin täna kusagil pealkirja, et eestlased ei tee vahet inimõigustel ja olmemuredel. Ei tea, mis vahe neil siis on!!!

Lisatud: Ilus kuupäev oli ka  20.12. 2012
Uuel aastal enam nii täiuslikke kuupäevi ei tule, aga  13.01.13 on küll.
Maailm ei saanud otsa, mis on hea. Lisaraskusi ei ole meil kellelgi vaja, katsume olemasolevatega toime tulla.

Telehooaeg algas

Ma arvan, et olen keskmisest veidi suurem telekavaataja, eriti nädalavahetustel. Eriti sügis-talvisel perioodil.
Viga on aga selles, et ma ei viitsi endale selgeks teha, milliseid saateid millistel kanalitel ja millal edastatakse. Seetõttu "magan" palju väärtasju maha ja istun põhiliselt ETV peal.
Tegelikult olengi ETV poolt, sest 1.- seal pole pikki reklaamipause ja 2.- seal ongi enamasti sisukamad saated.
Olen proovinud vaadata ka teisi kanaleid, näiteks "Randevuud", "Minu mees suudab!"jt, aga ei köida.

Tahan kiita tõsielusarja või videopäevikut " Meie aasta Siberis". Ega ma muidugi ainuke pole, kellele see meeldib. Vahel vaatan isegi netist  üle. Need 3aastased kaksikud poisid, kes ei vingu, kes on juba pihta saanud, et elavad teise rahva hulgas, on lihtsalt võrratud,  ja kuidas üks neist küsib:" Kas meist saavad ka nüüd vene lapsed?"
Lihtsalt liigutavad on stseeenid, kus vene lapsed tulevad eesti pere juurde mängima ja suhtlema. Üks väike poiss Vanka küsib,"kas te räägite inglise keelt?", ja teeb siis iseseisvalt järelduse, et eesti keel ongi  inglise keel.
Kindlapeale saavad poisid väga hea koolituse edaspidiseks eluks. Ma ei tea, kui kauaks perekond Siberisse kolis (kas ootavad seal maailma lõpu ära?), aga äärmiselt vahva on see mõte kajastada oma elu seriaalina küll.(Eks siin on ka tugev isiklik huvi mängus, loomulik ju!)

Uutest asjadest meeldib Aunaste tehtud "Perepidu". On inimesi, kes on allergilised Aunaste suhtes. Ütlevad "ahh jälle ta eputab seal ja eksponeerib ennast". Need kirbuturu saated küll mulle ei meeldinud.
Perepidu on tore, sest  eesti inimesed on toredad, eriti need, kes midagi teevad ja ei virise lõputult, et kõik on  pahasti alates ilmast ja lõpetades Ansipiga.

Maitseasi, aga mulle ei istu need Kersna pingilood ja Krista Lensini juhitud "Sind otsides". Natuke läilaks jäävad, liiga sentimentaalsed ning klišeesid täis.
Suured hitid "Pilvede all", "Kättemaksukontor" jt  lähevad mul tihtipeale meelest ära vaadata. Ju siis ei ole enam nii suurt huvi.