2007-09-24

Maja, kus ma elan...


...on 3-kordne, 24 korteriga, ehitatud vene aja lõpus 1986. aastal. Esimestest elanikest on alles veel 7 (peret). Viimastel aastatel on kolitud oma majja või väiksemasse korterisse. Või ära surdud. Alati on asemele tuldud.

Algul oli siin palju lapsi. Üks 7- ja üks 8-lapseline pere. 4- ja 3-lapselisi peresid. Kokku umbes 30 last.
Nüüd on see esimene põlvkond lapsi siit läinud - kooli lõpetanud, täiskasvanuks saanud, suuremasse linna kolinud, oma pere loonud.

Lähedal on samuti suured kortermajad.
Ühe aknast hüütakse:"Lii-ii-dia!"
Vaikus. "Mi-i-s -sa-a ta-a-had?"vastab hele lapsehääl.
"Tule söö-öö-ma!"
Vaikus. Mõne aja pärast jälle:"Liiidia!"
"Ma-aa tuu-len juu-ba!"
Süda läheb soojaks.

Meie maja ees seisavad kahes reas autod. Muru arvel tehti teed laiemaks, et autod saaksid parkida. Neid on vähemalt 30.

Ka praegu on majas väikseid lapsi, aga lastekiiged on lagunenud, liivakast lohuks vajunud, mänguplats muruga kaetud. Inimesed on rikkamaks saanud.

Korteriühistu tegutseb - plaanitakse laenu võtta, et koridorid ära remontida, uksed vahetada, uus katus panna. Umbes pooltel meie maja korteritest on aknad vahetatud pakettakende vastu. Mina pole seda teinud. Mitmel põhjusel: ma ikka veel plaanin korterivahetust (väiksema ja odavama vastu), mulle ei meeldi hermeetiline korter, raha kulutan pigem reisimise peale, vanad aknad käivad veel küll.

Fotol suvaline maja.

2 comments:

Tiiu said...

Assa, täna on paljud nii allegoorilised ja kirjutavad häid seissekandeid.

:-))))

Muuseas, Lydiat kutsus kindlasti sööma ema Kristel, eks!

;-)

helle said...

Jah muidugi, kõik on elust enesest.