20. august on imeilus päev. Kui muidu ei mõtle, siis sel päeval ikka tuleb meelde, kuidas me kõik üheskoos taastasime Eesti iseseisvuse. Üheskoos!
Seda imelikum on näha, kuidas mitmesugused poliitilised jõud vaidlevad, kes ikka rohkem vabadust ihkas ja kelle nupuvajutusest sõltus otsus.
Arvatavasti näitab ETV ka edaspidi igal aastal Ilmar Raagi filmi "August 1991" ja kinnistab sellega nooremate ja ka halvema mäluga inimestes ÜHE versiooni vabaduse saabumisest. Muidugi tahtis kogu rahvas Eesti iseseisvust. Aga ilma Muinsuskaitse Seltsi liikumise, Hirvepargi kogunemiste, ERSP, Eesti Komitee ja Eesti kongressi tegevuseta poleks Eesti riiki de jure taastatud de facto. Oleks tehtud lihtsalt uus Eesti riik ja kodanikeks oleks kuulutatud kõik antud ajahetkel Eestis elanud inimesed. See oli väga reaalne.
Tean palju inimesi, kes arvavad, et see oleks olnud õigem, et siis oleksid ära jäänud elanikkonda lõhestanud nn esivanemate vara tagastamisega kaasas käinud sisepinged. Oleks võib-olla ära jäänud ka Vene kogukonna süte all vindunud viha ja igasugused vastuseisud rahvuslikul pinnal. Aga siis oleks seesama muukeelse elanikkonna agressiivsem osa nõudnud ja ka saanud endale õigused, mida nad siiani nõuavad - teine riigikeel, asjaajamine kahes keeles. Nad oleksid siis veel julgemalt vaadanud oma emamaa poole.
Mine tea, milline oleks siis välja näinud Eesti vabadus. Võib-olla oleks siis 20. august olnud rahvusliku hävingu päevaks. Nagu ütles eile Ene Ergma oma pöördumises:" Kolmandat võimalust me poleks enam saanud." Kindel see.
Igatahes mina olen õnnelik, et läks nagu läks, et Eesti on iseseisev riik sellistes raamides, nagu tänapäeval võimaldab meie geopoliitiline olukord. Absoluutsest vabadust pole nagunii olemas ka isiksuse tasandil. Ja igale on antud aeg siin olla- olekski patt nuriseda.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
Artur Alliksaar
No comments:
Post a Comment