Klassijuhataja tuleb külla

Minu klassijuhtaja ja hilisem kolleeg müüs oma maja maha aasta tagasi ja kolis Tartusse oma tütrele lähemale. Maja raha eest ostis ta endale ühetoalise korteri Veerikule. Tütar on Tartus tuntud unearst, kes ravib apnoed ja teisi unehäireid.

Suhted endiste kolleegidega on hell teema. Näiteks käisime mõned päevad tagasi õnnitlemas üht oma vana töökaaslast juubeli puhul. Järgmisel hommikul helistas mulle üks teine ekskolleeg, kes ilma pikema sissejuhatuseta avaldas nördimust, et tema sünnipäevast ei tehtud välja. Piinlik lugu. Mis mul öelda oli! Kiires elutempos juhtub selliseid asju.
Veel on mul esimesest töökohast üks kolleeg, kes elab praegu Vändras. On üksik, viletsa tervisega ja kibestunud. Helistan talle vahel ja sekka käin ka külas, aga alati saan ma oma kaela kogu viha maailma peale. Miski ei ole hea- tervis nagunii, aga ka miski muu. Et keegi temast ei hooli, et eestlased on vastikud egoistid, et arstid on ükskõiksed ja rumalad, et elu on kallis. Mitte midagi pole hästi.

Minu klassijuhataja ei ole kibestunud. Temaga saab rääkida kõigest ja ta on säilitanud võime tunda rõõmu ka väikestest asjadest. Ta ei nuta taga ammuseid aegu ega virise halveneva tervise üle. Vat selline vanainimene ma tahaksin tulevikus olla!
Kuulsin veel ka ühest neljandast kolleegist, kes on juba aastaid hooldushaiglas - ei tunne kedagi ära, ei tea millestki enam õhkagi, aga hing on sees. Tütar elab Iirimaal, maksab kinni ema hoolduskulud ega saa ka midagi muud teha.
Nüüd tuleb minu klassijuhataja mulle külla. Teda on kutsutud ühe endise kolleegi sünnipäevale.

Niisugune on elu, mis pudeneb käest, ja sellega on raske leppida.