Kõige lõbusamad asjad maailmas on kokkutulekud - kooli-, klassi-, kursuse-, suguvõsakokkutulekud. Seal meenutatakse vanu aegu ja arutatakse, mis oli ja kuidas oli. Siis selgubki järjekordselt, et igaüks mäletab isemoodi ja erinevaid asju. Ja see on hirmus lõbus.
Kõik muidugi ei käi kokkutulekutel. Ise teavad, millest ilma jäävad. Nende elu võetakse nagunii üksipulgi läbi ja nad ei saa midagi oma kaitseks öelda.
- Kas A ja L on lesbid? Nad olid ju kogu aeg lahutamatud ja on siiani?
- Kuidas E, K ja M said, et neid ei suunatud õpetajaks, kui see oli ometi nii range riiklik poliitika?
- No kuidas on võimalik, et S on siiamaani ühes Tallinna suures koolis õpetaja, kui ta oli NII loll?
- Ei ole võimalik, et V-l on neli last, ta ei osanud munagi praadida!
- Miks pole N-l meestega vedanud, ta oli ometi nii ilus tüdruk?
Siis räägitakse veel tervisest ja haigustest ja lastest ja meestest ja üldse elust ja karmast.
Vaadatakse taevasse ja oodatakse, et langeks tähti, igaühel soov valmis mõeldud.
Ja õhtul veinist veidi sassis, räägid asju, mida poleks endast iial avaldanud. Ja sind mõistetakse...vist.
Tuleb välja, et kõike me üksteisest ei teadnud siis ega tea ka praegu. Ma käin alati kokkutulekutel, et mitte anda võimalust oma elu üle teistel arutleda. Ja nalja saab seal palju!
No comments:
Post a Comment