Esimesed jõulukaardid

Esimesed jõulukaardid saabusid kohale juba nädalapäevad tagasi. Need tulid Kanadast ja Inglismaalt sugulaste käest. Ma pole veel ühtegi välja saatnud, aga tean, et vähemalt kümmekond peaks...

Kunagi ei tule enam tagasi aeg, kus kõik saatsid kõikidele uusaastakaarte. Meile tuli neid igal aastal vähemalt 50-60 terve pere peale. Alati lugesime kokku, kui palju saime. Mõned olid kindlasti ka üllatuskaardid.
Enamasti oli erinevaid variante kuni 10, kaardid paratamatult kordusid. Eesti kunstnike joonistatud postkaardid olid armsad - peal kas verivorst labakinnastega, kuuseoks nääriehte ja küünlaga, lapsed rõõmsalt kuuse all või nääri-(jõulu-) sokk sabatantsutamas...
Ilusamad postkaardid olid kindlasti rahvuslik-romantilised, näiteks pildistatud kompositsioonid - Tammsaare "Tõde ja õigus" avatult, vöökirjas järjehoidja vahel, vokk ja korvitäis eri värvi lõngakerasid, õunad ja piparkoogid kuuseoksakesega, lumine ja idülliline looduspilt loojuva päikesega...
Igatsen taga selliseid postkaarte.

Tänapäeva kaartidel aga domineerib skitš, kulda ja karda on palju, kunsti vähe. Ei taha neid isegi osta, nii maitsetud on mu meelest. Pole hoolinud vaadatagi, kas neil ka mingi kunstniku nimi peal on või kust neid imporditakse.
Olen ikka koolilaste käest ostnud UNICEF-i kaarte, et toetan heategevust või nii. Ja ilusad on need ka. Laste joonistatud pildid.

Uuel ajal uued kombed. Kes viitsib tänapäeval kaarte kirjutada, kui saab näiteks smsida, helistada või Interneti kaudu õnnitleda. Vanemad inimesed ikka saadavad ja ootavad kaarte ka.

Hakkan minema oma selle aasta esimesele jõulupeole ja -lõunale.