Nii hirmus materiaalseks ja hingetuks on elu meie ajal muutunud! See pole muidugi mingi uudis!Koolis ei tehta enam üksteisele loosipakke. Miks?
- Pole midagi kinkida!
- 25-50 krooni eest ei saa midagi!
- Ei viitsi selle peale mõelda!
Varem oli kingipaki looside võtmine klassis igavesti põnev üritus. Kuigi oli kokku lepitud, et välja ei räägita, teadsid varsti kõik, kes kellele teeb.
Tegin kord lastele ettepanelu teha anonüümsed pakid, et igaüks teeb lihtsalt ühe paki. See mõte eriti populaarsust ei kogunud.
Lõpuks muutusidki paki sisud väga rutiinseks - ikka küünlajalg, deodorant, märkmik ja pastakas jms
Tean suguvõsa (perekonda), kus tehakse üksteisele pakke loosi põhjal. Ja seal olid vist mingid tingimused ka hinna osas vm
Kink räägib kinkija eest. Ilus on kinkida kallile inimesele. Hind polegi nii oluline. Oluline on kinkija.
Kui meie lapsed olime, tegid meile jõulupakid vanaema ja ema eraldi. Me nuhkisime alati varem välja, mis ema oli ostnud, ja mõistatasime, mis kellelegi on (ta polnud eriti osav peitja).
Vanaema kudus igale midagi vajalikku ja sooja. Ta tegi seda avalikult, aga ikka oli armas oma pakist uued kindad või sokid leida. Eks magusat ikka kingiti ka.
Nüüd ma kuulsin raadiost, et jõuluks võib kinkida ka raha või kinkekaardi!!! Kujutage ette, tuleb jõuluvana (kui tuleb, meile jättis ta tavaliselt pakikoti ukse taha), võtab taskust välja ümbrikud ja loeb nime ette...
11 comments:
aga meie materiaalne elu on tõepoolest ka kingimajandusse uued kuued toonud.
kusjuure kui palju on inimesi, kes raamatut kingipaberist lahti võttes teevad vingus näo. mitte millegiga ei olda enam rahul! ikka valitakse kallimaid ja kallimaid kinke.
mina olen täiesti hädas, sest minu materialistlik maailmavaade on ikka veel "hea mõtte ja meelespidamise" maal.
kõige raskem on meestega. sellisel puhul on paslikumgi kinkekaart kinkida. ja et mitte oma jõulumeelt hapuks teha ja summa suuruse peale silmi kissitavat nägu näha, oleks ehk targem see veel postitada. :)
Tiia!
Ma olen ka alati seda meelt olnud, et "parim kink on raamat", aga olen ka saanud nn vähetuntud autorite allahinnatud teoseid(mitte küll mulle tähtsate inimeste käest).Mitte et ma hirmus pirts või valiv oleks...
Meestele on tõepoolest raske midagi kinkida. Lõpuks tuleb ikka nii välja, et sokid, lips või triiksärk.Ja siis pullo.
Ega mul endal kunagi eriti häid kingiideid pole...
Mona olen püüdnud vähegi kingisaaja peale mõelda, et asi ikka sobiks. Lastega on suht lihtne - midagi arendavat, aga täiskasvanutega läheb järjest keerulisemaks. Ja kuidas ma ise olen pidanud pettuma, leides pakist tasuta saadavat kataloogikaupa (kosmeetikat), mis mulle absoluutselt ei sobi! Õe pere lausa hiilgab sellega. Arutasime tütrega ja otsustasime ligilähedaselt samaga vastata, aga noh, ei usu, et sõnum kohale jõuab...
Mina olen just probleemi ees - tahaks tuttavate lastele kinkida midagi arendavat, aga mis mõte sel on, kui see kohe nurka lennutatakse - emme kingitud barbi on ju parem mänguasi...
Ei saa kinkida kogu perele lauamängu, kui on teada, et sellega ei mängita. Või saab?
Tänapäeval on tõepoolest väga toredaid lauamänge, näiteks Alias ja Eesti mäng.
Me oleme küll kõik koos öö otsa mänginud ja hirmus närvis olnud võidu või kaotuse pärast. Nagu oleks see elu või surma küsimus.
Tegelikult ongi head nö koguperekingid, kui enam või veel väikseid lapsi pole peres. Mina olen venna perele kinkinud DVD-sid igavesti heade eesti filmidega.
ma küll kingin selliseid raamatuid, mis inimesele rõõmu pakuks.
ja muid asju ka. ennekõike ikka saaja on tähtis.
liis
on olemas sellised brain-jump mängud, millest issi-emme ka kindlasti innustuvad.
ma ise olen ka sellisest vaimustatud :)
Olgu mis on, aga kingitused, mida tehakse pro forma, jäägu parem tegemata.
Mulle meenub siin Epu kirjutatud lood Ameerikamaa kingituste hullusest ("Minu Ameerika 1"), kus pakid ei mahtunud ühte tuppa ära.
Ja et seal meerikamaal on ka selline pood või midagi, kuhu saab need kingitused tagasi viia, mis huvi ei paku:)
Meie peres/suguvõsas (s.t et siis minu ema ja ta järeltulijad) on ka loosimine traditsiooniks. Lihtsalt on nii kõigil vähem muret ja iga kink on ka midagi väärtuslikku. Kes neid asju ikka nii palju vajab!
Erandireegel ongi vaid see, et lisaks loositutele võib kinkida ainult isetehtud asju, kui tõesti veel kellelegi kinkida tahta :) Ja isetehtu võib olla siis kasvõi müsli...
Raske on kinke teha siis kui kõik on piisavalt jõukal järjel, töötavad.
Hoopis kergem on kinke teha vaesele või puruvaesele.
Meil on juba kokku lepitud, mis kuuse all kinkekorvis kellegi meele rõõmsaks teeks.
Mina tellisin oma fotokale uued akud. Printeri tindid on ka täiesti otsas, aga see oleks liialt palju tahetud.
Eilse blogisissekande jätkuks ütlen, et põnn otsustas äkki, et vaja vanaisale midagi magusat sussi sisse panna, muretses, et kuidas ta öösel pimedas üles ärkab, et seda teha ...Ja ongi väike päkapikk valmis!
Üks asi, mida ma jõulude juures nii väga vihkasin, oli see pagana anonüümse paki tegemine :P Minu meelest polnud üldse tore vaevelda kuu aega teadmatuses, et mida kinkida kutile, kes ei tea sinust midagi ning kellest sina ei tea midagi. Ja ega ausalt öeldes ei huvita ka, et ei tea. Lõpuks sai mingi nänn ostetud ning siis tuli lihtsalt jõulupeol vaadata, kuidas keegi on sulle teinud paki, kus sees on asi, mida sa ilmselt kunagi ei vaja ning mis sulle isegi ei meeldi. Ja oli ka aru saada, et see pakk lihtsalt "visati valmis". Hästi läks, kui pakitegijaks/saajaks oli inimene, keda teadsid...
Ohh... Ameerikas on oma jõulukininimekirja tegemine suur töö, ja lapsevanemana pean ma tegema nimekirja ka oma kahele lapsele... (üritan võimalikult ökolt asja ajada, niipalju kui suudan...) Ja siis kõigile sugulastele ohtralt kingitusi...
Tagastada saab seal absoluutselt igasse poodi asju. See vahe on ainult, et osa poode annab krediiti (pead sealt poest midagi uut ostma) ja osa poode annab raha tagasi.
Tohutu väsitav ostupidu...
Post a Comment