2007-12-11
Tagasiside
Kui midagi teed, siis tahad ikka teada ka vahel, kuidas see teistele tundub või meeldib. Mitte, et sa just edev oled. Või ikka oled ka, loomulik ju.
Mõnikord on natuke piinlik ja heameel ühtlasi, kui keegi nii muuhulgas ütleb: kuule, sa ikka tegid/ütlesid/ kirjutasid seda päris hästi...
Üks tagasiside oli selline.
Telefon.
- Kuule, mida sa seal internetis kirjutad?
- Mis mõttes?
- Noh et perekonna kroonikat või?
- Mis siis on?
- Tead, ma ei taha, et sa minu pilte sinna üles riputad.
- Ma ei ole sinna sinu pilte pannud. Seal on vanad lood, mälestused. Vanad pildid, dokumendid ja kirjad. Vaata ise, siis tead, milles asi.
- Mina ei tea, mis seal on, aga ma ei taha, et mulle tullakse töö juures ütlema, et seal see sinu sugulane kirjutab ja et üks pilt on, kus mina olen bikiinides. Ma ei taha seda!
- Olgu, ma võtan selle pildi ära. Kas on veel midagi?
- Mida sa seal kirjutad?
- Loe! Ma annan sulle aadressi. Tegelikult on seal kirjutajaid rohkem kui mina... Võib-olla on päris huvitav?
- Tead, mul pole aega (loe: huvi).
Kõne lõpp.
Kas me läksimegi nüüd pahastena lahku? Tegelikult on tore sugulane... ja üldsegi mitte mingi konservatiiv.
Millegipärast ajab sõna "blogi" mõne inimese täiesti tagajalgadele.
Edit 12.12. 2007.
Ma ei tea, kui kaua need tekstid siin püsivad ja mis elu nad kunagi elavad, seepärast tahan kõik lõpuni selgeks rääkida. Me leppisime oma sugulasega ära, rääkisime veel kord asjad üle, leppisime kokku selles, et mina jt ei puuduta eraelulisi, privaatseid ja intiimseid valdkondi ehk siis ei tee kellelegi tahtmatult haiget. Ja kui see kogemata juhtub, siis saab ju blogis kiiresti parandusi ja ärakustutusi teha. Me vabandasime üksteise ees, et olime liiga ägedad, ja lõpetasime vanasõnaga: omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad.
Jõuluõhtul näeme!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
Kui inimese kogu info blogide kohta piirdub sellega, mis ta ajakirjandusesr II-de blogimise kohta lugenud on, siis on ju loomulik, et ta sellesse hästi suhtuda ei oska. Pean tunnistama, et niikaua kui ma ise blogidest midagi ei teadnud, oli ka minu suhtumine sarnane, Aga mul on hea meel, et olen selle maailma leidnud, siin on nii palju toredat, et paar tõrvatilka saab jätta tähelepanuta.
Noh, su ehmatus pidi ikka üksjagu suur olema. Ma tegelikult väikselt isegi imestasin, et kogu suguvõsa on avalikustamisega nõus.
Mul on ka üks väga lähedane ja väga armas inimene, kes paaniliselt väldib oma nime sattumist internetti.
Kardab? Ei soovi tähelepanu?
Eks see ole ju tema valik ja tema õigus.
Inimesed on interneti suhtes erinevad... Nagu inimesed üldse on erinevad. Aga sugulasi ei saa valida meelelaadi alusel - me lihtsalt oleme need vähesed inimesed, kes oleme üksteisega koos, algusest lõpuni ;).
Igatahes ma tabasin kohe ära, mis pilt... ja Justin lõikab selle väiksemaks (tal on arvutis see programm) ja paneb pildi siis redigeeritult tagasi.
Me pole selle blogi pidamisest mingit saladust teinud. Otse vastupidi, oleme kutsunud kaasautoreid ja Epp on saatnud palju kutseid laiali. Kes on kursis, see teab, et meil on aktiivseid kirjutajaid juba 5. Osa on lihtsalt fännid, kuid eelistavad jääda telgitagusteks. Suureks auks meile on Tiidu(Inglismaalt)huvi ja osavõtmine nii suures mahus. Tema seda minu blogi tõenäoliselt ei loe. Võin siin öelda, et temast sai tõeline eestlane alles siis, kui hakkas Eestis külas käima. Enne oskas ta eesti keelt viletsasti ja miniate pärast suheldi isegi ema-isaga inglise keeles.
Ma ei arva, et me olme oma blogis kellegi hauarahu või siis identiteeti rikkunud.
Või kuidas teie arvate?
Minu jaoks oli üks koht... üksainus koht. Aga ma kirjutan selle koha sulle parem meili. aga 99,999 % on väga mõnus ja õige ettevõtmine.
Mul on plaanis helistada (kohe, kui nohu hääles vähemaks jääb) Maile Kanadas ja kuulata tema lugu uuesti, ja ta saab ka Valdi loo rääkida. Ta juba kord rääkis, ca kaks aastat tagasi telefonitsi, aga mul pole kõik meeles. Mingid pildid on silme ees küll. Igatahes on põnev.
Nii hea, kui tulevased põlved mäletavad endisi.
Meil on ka suguvõsablogi ja rahvas oli nõus, niikaua kuni ei avaldata täpseid koordinaate, kes kus on. Kirjutama pean esialgu mina üksi, teised ainult räägivad. Moosin küll õde kampa, aga ta leiab, et kole kiire on. Ideid on küll nõus andma.
Pöördusin tagasi oma eelmise postituse ehk selle keskealise palve juurde. Peaksin seda mantrana kordama...
Selle eilse telefonivestluse juures häiris mind hoopis rohkem üks teine asi, mida aga siin ei ütle. Ja üldse ei ütle. Mõned asjad võivad jäädagi välja ütlemata. Aamen.
Me leppisime ära ja nüüd on kõik korras.
Post a Comment