Karl Ristikivi elu oli omamoodi traagiline. Liisu laps, "juba 33aastase mõisa karjanaise südatalvine hilisarmastus". Tüdrukulaps oli sel ajal (ja hiljemgi!!) külarahva silmis ikka midagi alaväärset. Muidugi, isa füüsilises mõttes oli olemas, naabertalu Juhan, aga " oma poja heaks ei ole ta igatahes kaht kõrtki ristamisi tõstnud". Ilmselt Liisu armastas oma ainukest last, aga paistab, et loomu poolest oli ta malbuseta, pigem karm kui leebe.Päris püsivat eluaset ei tekkinud neil kusagil, kuigi õe peres Juurikal oldi ju peaaegu omad. See korduv juurte lahtirebimine ei saanud jätta sügavat mõju avaldamata.
Sellepärast ongi niisugune luuletus....
Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.
Tsitaate kasutatud Endel Nirgi teosest "Teeline ja tähed", 1991
2 comments:
Ristikivi on number kaht pidi sugulane;) Tema talus lambaid karjatatud nooruses;) Nüüd olen ise lammas....
Võib-olla sealt Sinu eriline verbaalne andekus?
Aga miks lammas, parem juba oinas siis...;)
Post a Comment