2008-02-06

Pealkirjata

Olen selles blogis teadlikult vältinud igasugust temaatikat, mis kaudseltki vihjab sellele, millega iga päev kokku puutun. Aga kui siin mitmes blogis kirglikult lahatakse koolivägivalda ja seda, et õpetajad ei tee oma tööd südamega, siis tahaks sõna sekka öelda.

Kool on koht, kus mõni käib rõõmuga - saab seal oma suhtlemisvajaduse rahuldatud ja õpib ka midagi. Veab, kui teda ei narrita või kiusata. Teine käib koolis põhiliselt ennast välja elamas, seltskonna mõttes - sahkerdab tunnis ja kraakleb vahetunnis, tal on kaasas täiuslik arsenal, et igav ei hakkaks. Kolmas käib nagu (sunni)tööl - lihtsalt peab ju, õnneks saab koolis süüa ja ruumid on ka soojad. Neljas võtab rahulikult - ajab oma rida, tal on paar head sõpra ja mõni meeldiv tund/õpetaja. Viies tuleb igal hommikul hirmuga ja ohkab päeva lõpus kergendatult, kui enam-vähem terve nahaga pääseb. Kuues on paindlik, mõistlik, tasakaalukas, avatud, õpetajate unistus... Seitsmes on nohik- kui ta on piisavalt tugev, siis ei lase ta end häirida välistest mõjudest, elab omas maailmas. Kokku on umbes 30 erinevat tüüpi.
Oponentide põhiargument on, et õpetaja ei märka kõiki, ei tegele kõigiga võrdselt. Õpetaja tegeleb terve klassiga, tal pole tunnis abilist ega administraatorit. Suure tähelepanuvajadusega, eriti tüüp 2, võtab endale rohkem ja seda kõikide teiste arvelt. Päris kindel on see, et kui lapsel on koolis probleeme, siis tulevad need kodust või ühiskonnast kaasa. Kelle isa joob või pole teda üldse, kellel on vanemad nii hõivatud oma eluga, et pole laste jaoks aega, kellel on halvad mõjud/sõbrad või on geneetiliselt halvale rohkem vastuvõtlik.... ja siis veel need indigod või hüpid...
Õpetajaid on ka igasuguseid. Palju on loota, et kõik on kooli nagu loodud või et see töö on nii tore, et võib teha paljalt missioonitundest. Kui õpetajatöö oleks atraktiivne ja hästi tasustatud, pakuks palju loomingulisust ja ainult positiivset, oleks ühiskonna poolt kõrgelt hinnatud, siis läheksid võib-olla (!!) noored ja andekad koolidesse tööle. Võib-olla tuleksid siis ka mehed kooli? Muidu mitte.

Kindlasti on 9st 5ni kontorilaua taga istuda nüristav, ei ole proovinud. Või autorooli keerata 12 tundi - muidugi raske. Või poes lette täita ja kaupa kaaluda. Või suuri rahasid liigutada ja materiaalselt vastutada. Või inimesi ravida. Raske-raske!
Igal elukutsel oma head ja vead. Enne sellest aru ei saa, kui ise pole proovinud. Mina pole proovinud ja sellepärast ei kipu kõiki arvustama...

4 comments:

karikate emand said...

Hoopis teisest asjast, aga
mul õpilasena oli kahju sellest, et ükskõik, kui huvitav tund või õpetaja, ja ükskõik kui väga ma õpetajast ka lugu ei pidanud - kella kahest alates ei suutnud ma enam korralikult istuda ja lösutasin pea ja ülakeha laual. Tean, et solvasin sellega mõnda õpetajat, kuid mul polnud enam jaksu istuda. Mõnikord ka silmi lahti hoida. Lihtsalt - polnud jaksu.
Kahju, et see õpetajates nördimust tekitas.
(Aga see pole süüdistus, lihtsalt heietan, pole õigete inimeste ees vabandada saanud :)...).

helle said...

Oh ära selle pärast küll tagantjärele muretse. Kindlasti olid Sa nii armas õpilane, et ei solvanud oma teguviisiga kedagi.
Ajad on muutunud ja tänapäeval on tunnis lösutamine (Sinu väljend!)üks süütumaid tegevusi. Palju halvem on, et vanemad on lastele ostnud hirmkallid pleierid ja viimase peal mobiilid, millega nad siis üksteise ees eputavad, mis neil kogu aeg kõrvas ja laua all peos on. Ma ei kujuta ette, mis nende ajuke (või mõni teine asi) aastate pärast ütleb. Eks nad võtavad need küljest ära küll, kui ütled, aga see pidev erutusseisund...
Mina vaatan kaasatundvalt last, kes on väsinud - kärast, suhtlemisest, kõvast häälest(õpetajad ju räägivad kõvasti!),taustmürast, verbaalsest rämpsust, seksuaalsest energiast, sundseltskonnast...
Mina väsin samuti päeva lõpuks ära, tulen koju, ei taha midagi ega kedagi kuulda. Mina saan väsinud lapsest aru, sest koolielu ongi väsitav ja kurnav.
Mõni laps on kohe nagu väike vanainimene, silmade all sinised rõngad ja sära pole ka neis...
Teine sealsamas on aga tõeline vampiir.
No nüüd ehmatasin Su päris ära?

karikate emand said...

No igatahes tunnen ma end oma kooliasjas lohutatuna :)...
:)

Õnneks on minu lapse sünnipäev oktoobris, nii et võin ta pea-aegu kaheksa aastasena kooli panna. Loodan, et ta on selleks ajaks veel kindlamalt endamoodi tugev ja tubli...
Aga eks mure on muidugi...
Kuid meil olnud hästi palju "koos-aega" ja oleme lähedased - niimoodi võib vähemalt seda loota, et ta räägib mulle, kui teda miski kurvastab või vaevab.

helle said...

Algklassides on vist ikka turvalisem õhkkond - ma arvan, kuigi olen kuulnud kolleege kurtmas, et mõned lapsed pole vist elu seeski sõna kuulanud ja üle 10 minuti vaikselt istunud. Mõni ei kuule üldse...vist on lapsepõlves tema peale karjudes kõrva trumminahad lõhkenud...
Nüüd veel see indigo - ei usu ega hakkagi uskuma...
Kindlasti läheb Sinu Väikesel Tüdrukul hästi! Kasvata ta vingeks tüdrukuks, kes tühisusele ülalt alla vaatab.