Pealkirjata

Olen selles blogis teadlikult vältinud igasugust temaatikat, mis kaudseltki vihjab sellele, millega iga päev kokku puutun. Aga kui siin mitmes blogis kirglikult lahatakse koolivägivalda ja seda, et õpetajad ei tee oma tööd südamega, siis tahaks sõna sekka öelda.

Kool on koht, kus mõni käib rõõmuga - saab seal oma suhtlemisvajaduse rahuldatud ja õpib ka midagi. Veab, kui teda ei narrita või kiusata. Teine käib koolis põhiliselt ennast välja elamas, seltskonna mõttes - sahkerdab tunnis ja kraakleb vahetunnis, tal on kaasas täiuslik arsenal, et igav ei hakkaks. Kolmas käib nagu (sunni)tööl - lihtsalt peab ju, õnneks saab koolis süüa ja ruumid on ka soojad. Neljas võtab rahulikult - ajab oma rida, tal on paar head sõpra ja mõni meeldiv tund/õpetaja. Viies tuleb igal hommikul hirmuga ja ohkab päeva lõpus kergendatult, kui enam-vähem terve nahaga pääseb. Kuues on paindlik, mõistlik, tasakaalukas, avatud, õpetajate unistus... Seitsmes on nohik- kui ta on piisavalt tugev, siis ei lase ta end häirida välistest mõjudest, elab omas maailmas. Kokku on umbes 30 erinevat tüüpi.
Oponentide põhiargument on, et õpetaja ei märka kõiki, ei tegele kõigiga võrdselt. Õpetaja tegeleb terve klassiga, tal pole tunnis abilist ega administraatorit. Suure tähelepanuvajadusega, eriti tüüp 2, võtab endale rohkem ja seda kõikide teiste arvelt. Päris kindel on see, et kui lapsel on koolis probleeme, siis tulevad need kodust või ühiskonnast kaasa. Kelle isa joob või pole teda üldse, kellel on vanemad nii hõivatud oma eluga, et pole laste jaoks aega, kellel on halvad mõjud/sõbrad või on geneetiliselt halvale rohkem vastuvõtlik.... ja siis veel need indigod või hüpid...
Õpetajaid on ka igasuguseid. Palju on loota, et kõik on kooli nagu loodud või et see töö on nii tore, et võib teha paljalt missioonitundest. Kui õpetajatöö oleks atraktiivne ja hästi tasustatud, pakuks palju loomingulisust ja ainult positiivset, oleks ühiskonna poolt kõrgelt hinnatud, siis läheksid võib-olla (!!) noored ja andekad koolidesse tööle. Võib-olla tuleksid siis ka mehed kooli? Muidu mitte.

Kindlasti on 9st 5ni kontorilaua taga istuda nüristav, ei ole proovinud. Või autorooli keerata 12 tundi - muidugi raske. Või poes lette täita ja kaupa kaaluda. Või suuri rahasid liigutada ja materiaalselt vastutada. Või inimesi ravida. Raske-raske!
Igal elukutsel oma head ja vead. Enne sellest aru ei saa, kui ise pole proovinud. Mina pole proovinud ja sellepärast ei kipu kõiki arvustama...