Päev otsa mängib raadio. Kõik uudised on pähe kulunud. Mõned diskussioonid on päris huvitavad. Näiteks, kas ütelda kõigile sina või teietada edasi...valikuliselt.
Samal teemal kirjutas eilses Postimehes ka Valdo Randpere, kes tõi näiteks põhjamaad, täpsemalt Rootsi, kus on sellest lollist kombest juba ammu loobutud. Teame-teame. Soomlane ütleb ka kõigile sina...
Mõtlesin siin vahepeal asja üle järele. Mõelge teie ka!
Siin bloginduses oleks küll koomiline, kui kõik kukuksid äkki teietama stiilis Teie, Roosa Roos, arvate, et Teil on õigus...
Reaalelus kohtudes pole ma küll kindel, et suudaksin kõigile kohe Sina öelda. Mina ei ole seda meelt, et riigikogu peaks vastu võtma seaduseelnõu, et alates 1. aprillist räägivad kõik eestlased üksteisega Sina.
Laussinatamine mulle üldse ei meeldi, eriti kui mingi naga pöörduks minu poole: "Kuule, vanamutt, see pole üldse sinu asi! Näksi muru!"
Mina ei sinata automaatselt võõrast ja vanemat inimest. Mina ei sinata näiteks oma perearsti, kuigi tema mind vist sinatab. Mina ei sinata ka oma Kõige Kõrgemat Ülemust, kuigi tema mind (vist) sinatab. Mina ei sinata lapsevanemaid, kui nad just pole minu klassikaaslased või endised õpilased.
Mina sinatan üldiselt endast palju nooremaid inimesi, oma ametikaaslasi, oma eakaaslasi, esimesel pilgul sümpaatseid inimesi...
Kas oleks vaja sinatamise pealetungi kuidagi forsseerida? See tuleb nagunii, sest noored ei tunne mingit respekti ei vanuse, soliidsuse ega ametist tuleneva positsiooni ees. Ei mingeid barjääre ega komplekse.
Eks ma saan aru küll, kui sinatatakse selle pärast, et ollakse lihtsalt sõbralik, see ei saa mingil moel ebaviisakas olla, aga näiteks 15aastane võiks 55aastast esialgu ikka teietada.
Või kuidas Teie arvate, blogilugeja?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Olen arvamusel, et respekt "teie" näol tuleb säilitada endast vanemate ja väärikamate vastu. Ka tellijatele, olgu nad kasvõi 20-aastased, ei ütle ma kunagi Sina. Küll on vastupidist esinenud, siis ma kramplikult enam ei teieta. Soomlased kah ikka kõigile Sina ei ütle, mind ametlikel asjaajamistel enamasti ikka Teietati, aga see oli ka aastaid tagasi, enam pole sinnamaale äriga asja olnud. Aga meie oleme ikka Sina peal, eks! Ka siis kui kogemata reaalis ninapidi kokku jookseme;)
Vanasti võeti koos üks naps ja öeldi: "Sina, siga!" Vat siis oldigi Sina peal.
Eriti peen on rääkida TEMA: mida Tema sellest arvab?
Kolmandas isikus rääkimise kohta on mul endal eluline "eeskuju" olemas. Tööl üks tüüp teeb pidevalt nii, et vaatab nt. Olevile otsa ja küsib "Aga mida Olev sellest arvab?" Olevil sai siis ükskord sellest kõrini ja hakkas edaspidi vastu teatama "Ma ei tea, aga sa küsi Olevi käest."
Vot nii palju teemal "mida tema sellest arvab..." See muutub kiiresti äärmiselt ärritavaks, kui pidevalt käib sinu kõrval selline kolmandas isikus kõnetamine.
Aga teie vs sina - seadusega seda küll reguleerima ei peaks. See on inimese enda sisetunnetuse ja kasvatuse küsimus. Virtuaalses maailmas on sinatamine üldlevinud, kuna siin pole vanust ja kogemusi, siin on kõik n-ö võrdsel tasandil.
Aga reaalses elus ikka käib see vähemalt minul vastavalt viisakusele, austusele ja kasvatusele - endast vanematele, väärikamatele ja võõrastele Teie, ametlikul suhtlemisel samuti rangelt teietamine. Endast nooremate ja positsioonilt n-ö võrdsetega sinatamine. Tööl õnneks on paika pandud, et firma omavaheline suhtlus käib sina-tasandil, nii et ei pea end kontrollima. Kuigi kummaline oli küll firmaomanikule kohe esimesel kohtumisel sina öelda...
Mind on lapsepõlvest saadik treenitud teietama:) Õpsi võsukese värk, mis teha!
Mäletan, et kooselu algul olid mõningad arusaamatused sel teemal... ma nimelt kippusin "ontliku lapsena" kõiki uusi tuttavaid teietama. Abikaasa siis ikka noomis või eelhoiatas, kui mõnd uut tuttavat kitarristi või trummarit tutvustas, et "ära siis jälle teietama hakka":)
Ajapikku on suhtlusreeglid paika loksunud - teietan võõraid, ameti- või tervisealasel suhtlusel. Kes üle mu kodu lävepaku astub ja keda võõrustama asun - sinatan. No ja muidugi blogijate kogukond - Sina-Sina-Sina!
Eile jätsin samal teemal ka Gerd Tarandi blogisse oma kommentaari.
Mulle meeldib sina vorm, mis väljendab minu arust heatahtlikku lugupidamist. Ise ma siiski kuni teatud vanuseni ei pidanud võimalikuks endast vanemaid inimesi sinatada, oodates selleks ära vanemaealise isiku sellekohase ettepaneku. Kasvatus oli tollal selline.
Kindlasti tuleks vanemaealiste sinatamisega olla aga ettevaatlik näiteks venekeelses keskkonnas, et mitte näida täieliku matsina.
Samas soovitan kõigil tulevastel pereinimestel oma ämma alati ja pidevalt teietada. See tekitab hea distantsi, mis hoiab ära mistahes eriarvamuste aktiivse väljendamise maailmavaatelistes ja olmelistes küsimustes.
Ämmaga Teie peal? Naljatad? Ämm teeb esimesel kohtumisel ettepaneku Sina öelda, et siis hinge pugeda ja "ema" eest olla.
Muide, häid ämmasid on ka, mitte ainult neid anekdoodi omasid. Peab ainult võimalikult suveräänseks jääma.
Neid kommentaare lugedes tuli mõte, et mõne inimesega ei tahakski Sina peal olla, nagu mõne teisega ei kujuta teietamist ette.
äraõiendamine
No mis ma nüüd viimati ütlesin!!!? Nagu oleks kommenteerijate hulgas selliseid, keda ei viitsikski sinatada, hakkaks kohe teietama.
Nii tulevad vääriti mõistmised. Mina hindan kõiki oma blogisõpru väga kõrgelt ja hüüan juba kaugelt SINA SINA SINA!
Soomes ei öelda tõepoolest ka praegugu kõigile sina. Eriti võõrad lühikontaktid või ametialane läbikäimine erinevate suhtlusorganisatsioonidega.
Kahjuks koolides on kõik õpetajad ja õpilased sina- peal. Ise olen seda meelt, et kui tänapäeal räägitakse vähesest autoriteedist, siis see kõik algab ka kõige lihtsamast "teie" kasutamisest.
Tiia
Ega mul peale kooli suurt kontakte soomlastega pole olnudki. Aga mulle oli nii võõras näha, kui suured teismelised, juba tädi kasvu, ütlevad endast tunduvalt vanemale mehele sina...
Võib-olla väikesed lapsed võiksid õpetajat sinatada?
Post a Comment