2009-03-16

Kole elu

"Küll on praegu ikka kole elu! " kurtis kunagine kolleeg, nüüd juba ammu pensionil.
Noogutasin kaasa, ise mõtlesin, et ei tea, mida ta konkreetselt silmas peab.
"Tütar sai koondamisteate," jätkas ta kurtmist.
"Toit on nii kallis, ühest pensionist küll ära ei elaks."
Noogutasin. Mis mul öelda oli! Vaatasin, kui palju ta oli süüa kärusse vinnanud, aga mis see minu asi on. Võib-olla tulevad külalised või ostab pikemaks ajaks ette.

Tulin koju, nüüd istun arvuti taga (või ees?).
Loen netist lehti ja Delfist uudiseid, õigemini vaatan pealkirju.
Justin Petrone kolumni lugesin Päevalehest esimeses järjekorras läbi. Vaimukas vaatenurk Eesti elule, ja peaasi - positiivne.

Siis lasin silmadega üle kuriteoteated, õnnetused, katastroofid, tapmised, tulistamised, pankrotid (NB! pank+ rott), kriisid, vägistamised jne, jne
Kole elu, panin neti kinni.

Nüüd mõtlen: kuni hing on sees, kuni on lähedasi ja sõpru, kuni on kodu ja ka mingi sissetulek, mina ei kurda.
...sest ma tean, et palju koledamaid elusid ja aegu on olemas. Ja kuulan Ivo Linnat.

8 comments:

Emmeliina said...

Olen tähele pannud, et meie põlvkond ei kurdagi eriti. Rohkem ikka meist vanemad ja nooremad.

Aitäh, et Justin Petrone loole viitasid, olen nii ajast maas, et kõike lugeda ei jõua. Minul ka värske kogemus: olin saunalaval koos Vaino Väljasega! ja me vestlesime. Nii et Tallinnas ikka juhtub...

joanamari said...

nii virgutav on peale päeva tööd(öötööd) lugeda Su blogi
kui olen sorinud ja sorinud kommenteerijate kõntsas, kulub rõõmustamine marjaks ära
tavaliselt võtan töö kõrvale mõnusat muusikat taustaks kuulata aga kui kõik magavad, on see häiriv ja kõrvaklappe mul ka pole
aga see Justini lugu oli ikka vahva
emmeliina-milline see "meie " põlvkond on?

Bianka said...

Vaino Väljas oli üks mu lemmikuid poliitikute hulgas. Tema tegi Eestimaa iseseisvuse heaks ehk rohkemgi kui mõni teine, kes nüüd rusikaga rinnale kõmistab. See, et ta parteipiletit suure kaarega sobiva aja saabudes lauale ei visanud nagu paljud teised, ei teinud teda vähem eestimeelseks. Sellest vestlusest tahaks küll lähemalt kuulda.

Eks nende vanemate inimestega on kah nii ja naa. Neid, kes kogu aeg virisevad, on rohkem kuulda. Minu ämm ütles ikka, et tema pole küll kunagi paremini elanud. Seda muidugi sinnamaani, kui ta oma kodus veel elada jaksas. Mis siis, et tal tervis kehv oli. Pojad aitasid, hooldaja käis korra päevas läbi. Nagu ta ütles, kes vanal eesti ajal selliseid toetusi maksis nagu nüüd. Tema võrdles praegust elu sellega, mis ta ise oli läbi elanud, mitte sellega, mis väljamaal on. Enamus aga otsib võrdlust sealt ja ei jõua ära nuriseda, miks meil nii ei ole. Aga meil olid sõda, okupatsiooni ja Siberi aastad, Venemaa on ja jääb igavesti meie naabriks. Meie elu peaks hindama selle baasil. Et kui palju paremini meil selle vähese ajaga läinud on, võrreldes kasvõi Venemaa endaga. Meil pole ka maavarasid, millest nende elu edenes.

Praegusel hetkel pole veel ju asi hull, koondamistoetustega saab tükk aega läbi. Aga tulevik? Kui oleks, mida me teha saaks selle heaks, küll teeks. Aega hädaldamisega mööda saata on mõttetu.

Minu väimees räägib kah Eestist teistmoodi kui siinsed inimesed. Tema teeb hoopis kriitikat oma rootsi sotsialismi kohta.

Eve Piibeleht said...

Minu kaks ilmasõda üleelanud vanaisa ütles, et kes viriseda tahab, leiab selleks põhjuse alati... olgu see aeg milline tahes.

Emmeliina said...

meie põlv - need, kes sündinud viiekümnendatel, põhikoolis kuuekümnendatel, ja edasistes koolides seitsmekümnendatel.

Vaino Väljas rääkis saunakuumusest ja ilmast Nikaraaguas, kus meil, kes oma nelja aastaajaga harjunud oleme, on väga raske toime tulla. Oleksin rohkemat kuulda tahtnud, kuid mul algas vesivõimlemine ja tema oli just lõpetanud.

Bianka ämm oli ilmselt tark vana naine, minu vanaema oli ka selline.

Eppppp said...

Aga natuke kehvasti oli minu meelest tõlgitud see Justini lugu, ja paar nalja oli välja ka kärbitud... Kunagi näete sama lugu tema raamatus "Minu Eesti"!

Ingrid said...

Helle! Küsimus. Miks eelistatakse tänapäeval mitmuse osastavas pikemat varianti:
haiguseid-haigusi
näituseid-näitusi
jne.
Isiklikult kasutan suuremas osas lühikest (i-mitmus?) varianti. Aga tean, et aastate jooksul on keelereegleid korduvalt muudetud ja rõhuasetusi korrigeeritud.

Head homset kevadealgust!

helle said...

Ingrid!
Vastus: ei eelistata üht ega teist, vaid lubatakse paralleelselt mõlemaid. Varem oli see reegel kindlalt fikseeritud, nimelt ne-/s-lõpulised mitmuse osastavad - millal üks ja millal teine vorm.
Lubati haigusi ja põhjusi, mitte haiguseid ja põhjuseid.
Kuidas keegi kasutab, on nüüd individuaalne probleem. Mina kasutan ikka vanamoodi.
Mis noorelt õpitud, see vanalt käpas.

Ingrid!
Sulle ka head kevadet.
Uskumatu, et ta tuleb jälle!!!!