Kole elu

"Küll on praegu ikka kole elu! " kurtis kunagine kolleeg, nüüd juba ammu pensionil.
Noogutasin kaasa, ise mõtlesin, et ei tea, mida ta konkreetselt silmas peab.
"Tütar sai koondamisteate," jätkas ta kurtmist.
"Toit on nii kallis, ühest pensionist küll ära ei elaks."
Noogutasin. Mis mul öelda oli! Vaatasin, kui palju ta oli süüa kärusse vinnanud, aga mis see minu asi on. Võib-olla tulevad külalised või ostab pikemaks ajaks ette.

Tulin koju, nüüd istun arvuti taga (või ees?).
Loen netist lehti ja Delfist uudiseid, õigemini vaatan pealkirju.
Justin Petrone kolumni lugesin Päevalehest esimeses järjekorras läbi. Vaimukas vaatenurk Eesti elule, ja peaasi - positiivne.

Siis lasin silmadega üle kuriteoteated, õnnetused, katastroofid, tapmised, tulistamised, pankrotid (NB! pank+ rott), kriisid, vägistamised jne, jne
Kole elu, panin neti kinni.

Nüüd mõtlen: kuni hing on sees, kuni on lähedasi ja sõpru, kuni on kodu ja ka mingi sissetulek, mina ei kurda.
...sest ma tean, et palju koledamaid elusid ja aegu on olemas. Ja kuulan Ivo Linnat.