Olen suhteliselt väheliikuv, jalad on küll all, aga rattaid pole. Kui ma kuhugi kaugemale, näiteks pealinna tahan sõita, siis tekib kohe küsimus, kuidas ma saan. Meilt ühtki bussi ega rongi otse Tallinna ei lähe. Tuleb otsida ja leida optimaalseid võimalusi ja ilma paari ümberistumiseta kuidagi ei ole võimalik. See kõik aga väsitab ja tüütab. Vahel on vaja paluda mõnd head inimest, et see viskaks Olustverre kiirbussi peale, aga vastutulelikkuselgi on piirid. Miks peaks keegi minu pärast laupäeval vara üles tõusma!?
Tallinnasse ma pääsesin ja sealt edasi Keilasse ka. Kõik oli peaaegu samamoodi kui eelmisel aastal. Külalisedki kordusid. Ainus vahe oli selles, et seekord oli "pidu ööbimisega"(minul).
Pühapäeval oli Tallinnas ilus päikesepaisteline ilm. Võtsime jalad selga ja kõndisime Kadriorgu. Mittetallinlasena ei satu ma sinna kuigi tihti, võiks öelda, et isegi üliharva.
Kui aega on vaja parajaks teha, siis on seda tavaliselt liiga palju. Jälle üks ajaga seotud paradoks.
Lühidalt - õhtuks olid piletid draamateatrisse "Voldemari" etendusele.
Paljud blogijad on seda juba näinud, ma ei hakka kedagi sisu ümberjutustamisega kiusama.
Vanem põlvkond mäletab hästi, kes on Voldemat Panso ja milline oli tema osa Eesti teatriloos.
Milline oli noor Voldemar, seda võisime näha Tiit Suka esituses.
Sukk on andekas näitleja, hea parodist, koomiku andega. Ja see pansolik paks s ja lehvivad lokid, ülevoolav energia, kehakeel ja kõlav naer! Ning punase niidina läbiv mõte: ma ei taha/ei tohi surra, mul on nii palju vaja teha!!!
Tohutu mosaiik, mis oli kokku pandud (Kivirähk ja Karusoo). Mulle meenus, kuidas Panso kunagi kirjutas, et ta jälgib elu mõttega, "kuidas seda lavastada". Eesti teater on Panso nägu ja tegu...suures osas.
Teatrisse peab minema puhanud olekus, vaimselt värskena. Mina aga olin eelnevatest üritustest väsinud ja piilusin vargsi kella. Mitte et igav oleks olnud, aga...
Koju tagasi jõudsin alles südaööks.
Väljas sadas sirget ja sooja kevadvihma. Olin läbimärg, kui tuppa astusin.
Selline nädalavahetus oli siis seekord.
Jäid ära kõik mu lemmiksaated, sest telekat me küll kusagil ei vaadanud.
Ees on õnneks lühike nädal.
7 comments:
alati tasub võimaluse korral päälinnas mitu asja korraga korraldada. teatrietendus üks vajalikum maainimese harimise vorm. Tore, et sul õnnestus nii palju ühe nädalavahetuse sisse panna
Selle jutu peale tuli mul meelde üks sügisene Kuku Vox Populi saade, mille teemaks oli teatri kättesaadavus inimesele. Ja noorukesed saatejuhid olid tõsiselt üllatunud, et teatripiletite hinna asemel rääkisid absoluutselt kõik sissehelistajad hoopis sellest, et vähegi linnadest väljas elades pole lihtsalt võimalik teatris käia, sest transporti pole. Kõik inimesed ei juhi ega oma autot ja kuigi ise autoomanik, pole ka ammu teatris käinud. Autot pole Tallinna kesklinnas kuhugi panna, ilma autota minnes ei pääse koju (viimane buss kell 20.00) ja nii tavaliselt minemata jääbki.
Konn võttis kuu jagu tagasi kah Voldemari vaadata, sõitis ontlikult pool tundi varem kohale, et saaks traditsiooniliselt pitsikese head jooki manustada ja rahulikult ringi vaadata, aga välja tuli nagu alati....Täpsemalt - mitte nagu alati, pigem ikka ekstreemselt, sest parkimiskoha sain teatrist sedavõrd kaugele, et tuli sooritada käesoleva aasta pikim ja ühtlasi kiireim sörk, et jõuda higisena ja ähkivana kaks minutit enne algust garderoobi. Kõrgematele horisontidele tõusin seevastu tõstetooliga:)
Aga Maa Soolale palju õnne päälinnas käimise puhuselt. Kas Kadrioru päikesekell aega näitas?
Ma ei tahtnud detailidega kedagi piinata. Päälinna läksin oma käepeal, aga tagasisõit koos teatrikülastusega oli juba organiseeritud. Kui jõudsin piisavalt vara teatri juurde sooviga oma reisikott bussi panna, selgus, et buss on pargitud kusagile Merepuiesteele. Ei jõudnud seda otsima hakata. Õnneks võeti pagas garderoobi.
Ei ole kerge kultuuri tarbida, sest elamuse, mille võiks teatrist puhtal kujul saada, takerdub igasuguste tüütute pisiasjade taha.
tore kui saab teatrisse, aga kui enne oled vintsutuste kadalipu läbinud, on ikka jama küll
olen kord hortus musicuse kontserdile magama jäänud ja ehk norskasingi, igatahes mu kõrval istuja vahetas peale vaheaega kohta;);(
Olen minagi teatris magama jäänud. Kord oli Vanemuises Molieri "Misantroop" - ühe kursuse diplomietendus. Nii igavalt tehtud, pikk tükk ja üldse polnud naljakas. Tukastasin siis veidi;)
Tahaksin ka Tallinna teatrite etendusi rohkem näha, aga see parkimise peale mõtlemine võtab mul entusiasmi vähemaks. Muidugi, kui väga tahta, saaks kuidagi ikka. Aga tundub, et kõike elus juba nähtud. Millal see viimati oli, kui etendus mind tõsiselt kaasa haaras või mõtlema pani? Ei tulegi meelde.
Post a Comment