Urmas Kibuspuu

Lugesin nädalavahetusel Urmas Kibuspuu elulugu* (Rait Avestik, 2009). Kuigi olin "Kuulsuse narre" juba sada korda näinud, vaatasin selle ka üle ( ETVs).
Korralikult koostatud raamat, korjatud kokku Kibuspuu kaasaegsete ja lähedaste mälestused ja etenduste arvustused. Palju pilte. Ühtki skandaali pole paljastatud ja intiimseid eluseiku ka mitte.
Ses mõttes korrektne.
Kibuspuu elusaatus läks mulle väga hinge.
On veidi ebatavaline, et eluloo ülevaadet alustatakse surmast. Kibuspuul avastati umbes sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja, mille tõttu tõusis peas rõhk ja tekkisid põrgulikud peavalud.
Legendaarne VII lend, Panso viimane, on oma isikkoosseisust palju kaotanud. Tiit Berg oli esimene, Urmas Kibuspuu järgmine, siis läksid Sulev Luik, Aare Laanemets, Jüri Krjukov. Teised tegutsevad veel maistel teatrilavadel edasi, ainult Toomas Otsast ja Kadri Tambergist pole ma midagi kuulnud.
Kibuspuu ehk Kips oli intelligentne, jumaliku andega näitleja ja inimesena väga kütkestav. Ta "võrgutas" oma isiksusega nii mehi kui naisi.
Pidevalt on rõhutatud tema ilusaid tundlikke pikkade sõrmedega käsi ja loomupärast huumorit, mis kunagi ei olnud tige ega õelutsev. Sissepoole elav natuur, hea kasvatusega, usklikust perest.
Naistemees polnud. Tal oli lühiajalisi suhteid, tal on poeg.

Kõige paremini võttis tema saatuse kokku Elle Kull: "Loodus oli teinud Kibuspuule suure kingituse - andnud ande ja headuse koos.--- Aga tundub, et lühikese saatuse ere sõnum oli temas kogu aeg sees."

* Tegemist on väga traditsioonilise elulooraamatuga. Sellisega, kus peategelane on juba ammu ära ja mahajääjad meenutavad teda. Abiks on ka Urmase kirjad õele, mis liigutavad oma erakordse vennaarmastusega. UK surmast möödub suvel 25 aastat.