Iseseisvuse taastamise päev

20. august on imeilus päev. Kui muidu ei mõtle, siis sel päeval ikka tuleb meelde, kuidas me kõik üheskoos taastasime Eesti iseseisvuse. Üheskoos!
Seda imelikum on näha, kuidas mitmesugused poliitilised jõud vaidlevad, kes ikka rohkem vabadust ihkas ja kelle nupuvajutusest sõltus otsus.
Arvatavasti näitab ETV ka edaspidi igal aastal Ilmar Raagi filmi "August 1991" ja kinnistab sellega nooremate ja ka halvema mäluga inimestes ÜHE versiooni vabaduse saabumisest. Muidugi tahtis kogu rahvas Eesti iseseisvust. Aga ilma Muinsuskaitse Seltsi liikumise, Hirvepargi kogunemiste, ERSP, Eesti Komitee ja Eesti kongressi tegevuseta poleks Eesti riiki de jure taastatud de facto. Oleks tehtud lihtsalt uus Eesti riik ja kodanikeks oleks kuulutatud kõik antud ajahetkel Eestis elanud inimesed. See oli väga reaalne.
Tean palju inimesi, kes arvavad, et see oleks olnud õigem, et siis oleksid ära jäänud elanikkonda lõhestanud nn esivanemate vara tagastamisega kaasas käinud sisepinged. Oleks võib-olla ära jäänud ka Vene kogukonna süte all vindunud viha ja igasugused vastuseisud rahvuslikul pinnal. Aga siis oleks seesama muukeelse elanikkonna agressiivsem osa nõudnud ja ka saanud endale õigused, mida nad siiani nõuavad - teine riigikeel, asjaajamine kahes keeles. Nad oleksid siis veel julgemalt vaadanud oma emamaa poole.
Mine tea, milline oleks siis välja näinud Eesti vabadus. Võib-olla oleks siis 20. august olnud rahvusliku hävingu päevaks. Nagu ütles eile Ene Ergma oma pöördumises:" Kolmandat võimalust me poleks enam saanud." Kindel see.

Igatahes mina olen õnnelik, et läks nagu läks, et Eesti on iseseisev riik sellistes raamides, nagu tänapäeval võimaldab meie geopoliitiline olukord. Absoluutsest vabadust pole nagunii olemas ka isiksuse tasandil. Ja igale on antud aeg siin olla- olekski patt nuriseda.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.

Artur Alliksaar

Kokkutulekute jutud, vol 2

Suvi on lõpukorral. Käigud käidud, muljed kogutud, jutud räägitud.

Eile tulin Saaremaalt, kus oli kursuse minikokkutulek. Miks mini? Sellepärast, et meid oli ainult 5.
Rohkem ei pidanudki olema, sest see polnud mingi kogu kursuse kokkutulek.
Need on sõbrad, kellele annad ka särgi seljast. Otseses mõttes. Kõige naljakam oligi second hand poodide ründamine ja hiljem kodus riiete passimine. Kui Aili oli mulle andnud kaks seelikut ja ühe pluusi, haarasin oma seljast T-särgi ja andsin talle. Heidi sai mantli, mida ta küll ei tahtnud vastu võtta, aga kingitust ei sobi ju tagasi lükata.
Naised on naised surmani. Meie seltskonna ainuke mees põgenes kodunt, sest ta ei suutnud naiste sekeldamist välja kannatada.

Kuressaare on spaasid ja marketeid täis ehitatud. Hakkab kaduma intiimsus ja kordumatus, millest on kahju. Iga teine tänaval on soomlane, palju on kuulda ka läti keelt. Tuli meelde, kuidas vene ajal sai Saaremaale ainult kutsetega ja läbi range piirivalvurite kontrolli.

Täna on taasiseseisvumispäev.

Miks on elada ilus?

Tiiu arvas, et ma võiksin kirjutada sellest, miks ma armastan elu/elada. Mõtlesin selle peale ja leidsin, et ma ei oskagi põhjusi nii liigitada, nagu Tiiu ja Kukupai seda tegid. Seepärast piirdun üldisemate seisukohtadega.
- Ka kõige raskematel aegadel pole ma kunagi mõelnud, et tahaksin pigem surnud olla. Minu elus oli periood, kus ma minetasin täielikult elurõõmu. Kui isa oli haige, invaliidist õde elas veel kodus, vanurist tädi vajas hoolt, siis ma mõtlesin küll, miks mulle on nii palju selga laotud. Samal ajal haigestus ka mu vennanaine ajuvähki ja teise venna poeg verehaigusesse. Õnnetused ja hädad tulevad teatavasti ikka karjakaupa.
Kui lõpuks said kõik asjad oma lahenduse, leidsin ennast üksi neljatoalises korteris. Triin lõpetas ülikooli ja läks Pärnusse elama. Esialgu ma ei taibanud, et oli saabunud minu elu kõige stabiilsem periood, mis kestab tänini.
- Lugesin karma-raamatust, et iga inimene saab sünnihetkel kaasa teatud koguses eluenergiat, mis ei suurene, vaid väheneb. Kui eluenergia on vähenenud 2/3 võrra, siis inimene haigestub ja sureb varsti. Kui vahel tunned, et energia on otsas, siis võib see olla lihtsalt energiakanalite blokeerumine. Ja seda viga saab oskaja parandada.
Karma ei ole karistus, vaid meie ELUTEE, eluülesanne. Karma on ida religioonides põhjuse ja tagajärje seadus. Kuni me ei mõista karmat, ei suuda me mõista iseennast ega ümbritsevat maailma.
Paljud teavad seda juba ammu, aga mina mitte. Tunnistan, et olen suhtunud seni skeptiliselt taolistesse õpetustesse. Näiteks sellesse, et kõik haigused on meie enda tekitatud. (Võib-olla siiski mitte kõik?)
- Ma olen meelsasti üksi, sest mul on iseendaga huvitav. Ükskõik, mida ma parajasti teen. Olen võõrdunud füüsilisest tööst(saanud seda elus küll teha). Ma juurdlen ja mõtisklen palju elu ja inimeste üle. Ma pole erak - mul on palju sõpru igast eluperioodist.(Elu kulgeb ju perioodidena?)
- Mul on omad unistused ja saladused, millest siin ei räägi. Kahtlemata on ka minu elus olnud mitmesuguseid kaotusi, aga ma olen neist üle saanud. Olen endale selgeks teinud, et tagasi midagi ei saa, seepärast ei tasu energiat kulutada kahetsustele ja enesesüüdistustele.

ELADA on huvitav, elu on ilus - vat sellise elementaarse tõeni jõudsin tänu sellele, et Tiiu ärgitas kirjutama ARMASTUSEST elu vastu.

Kokkutulekute jutud, vol 1

Kõige lõbusamad asjad maailmas on kokkutulekud - kooli-, klassi-, kursuse-, suguvõsakokkutulekud. Seal meenutatakse vanu aegu ja arutatakse, mis oli ja kuidas oli. Siis selgubki järjekordselt, et igaüks mäletab isemoodi ja erinevaid asju. Ja see on hirmus lõbus.
Kõik muidugi ei käi kokkutulekutel. Ise teavad, millest ilma jäävad. Nende elu võetakse nagunii üksipulgi läbi ja nad ei saa midagi oma kaitseks öelda.
- Kas A ja L on lesbid? Nad olid ju kogu aeg lahutamatud ja on siiani?
- Kuidas E, K ja M said, et neid ei suunatud õpetajaks, kui see oli ometi nii range riiklik poliitika?
- No kuidas on võimalik, et S on siiamaani ühes Tallinna suures koolis õpetaja, kui ta oli NII loll?
- Ei ole võimalik, et V-l on neli last, ta ei osanud munagi praadida!
- Miks pole N-l meestega vedanud, ta oli ometi nii ilus tüdruk?
Siis räägitakse veel tervisest ja haigustest ja lastest ja meestest ja üldse elust ja karmast.
Vaadatakse taevasse ja oodatakse, et langeks tähti, igaühel soov valmis mõeldud.

Ja õhtul veinist veidi sassis, räägid asju, mida poleks endast iial avaldanud. Ja sind mõistetakse...vist.

Tuleb välja, et kõike me üksteisest ei teadnud siis ega tea ka praegu. Ma käin alati kokkutulekutel, et mitte anda võimalust oma elu üle teistel arutleda. Ja nalja saab seal palju!

Ega suvi taeva jää

Lugesin kord ühest blogist, et ei tohiks avameelselt kirjutada, et oled kodust ära pikemat aega, sest kurikaelad loevad ka blogisid. Ma siis ei kirjuta.
Igal juhul on kätte jõudnud suvi.
Kaks päeva Pärnus on jume peale teinud, kuigi päevitamine ei olevat moes, vähemalt selline tugev kolhoosniku päevitus. Imelik, et isegi augustikuus võib pilvealune päike võtta nii et vähe pole.
Järgmised üritused kannavad üldnimetust "kursuse kokkutulekud". Neid on kaks ja nad on lokaalsed - üks Setumaal ja teine Saaremaal.
Ja ma ei ütle, kuhu ma praegu lähen. Teate küll, mispärast.
Veel nädal ongi jäänud puhkust. Kahju muidugi.

Reisipisikust ja reisipalavikust

Minu reis ei kesta kunagi sellest kuupäevast selle kuupäevani, vaid ma põen reisipalavikku enne ja välja tulen ka mitu päeva. Selle nö võõrutamise ajal siis loen igasuguseid asju, tuulan interneti foorumites, guugeldan nimesid ja kohti. Kohver on siiani pooleldi lahti pakkimata, ainult mustad riided pesin ära ja toiduained tõstsin külmkappi.
Eks see reisimine ole natuke haigus ka, seepärast öeldaksegi, et reisipisik on sees ja välja seda enam ei saa.
Ma ei läheks kunagi turismireisile üksinda ja päris igaühega ka vist ei läheks. Mulle meeldib reisil olla natuke inkognito ja ma ei kipu kellegagi paugupealt tutvuma. Nii tean viimasest reisist ainult mõnda nime, aga sellegipoolest oli väga vahva kogu aeg.
Veel meeldib mulle istuda omaette (viimasel ajal olen teadlikult valinud bussi viimase rea), vahtida aknast välja, mõelda omi mõtteid või magada ja mitte vestelda.
Oi kui hea on bussis magada!
Reisidel juhtub alati midagi. Näiteks keegi kaob ära või jääb liiga palju hiljaks.
Meiega juhtus nii.
Otsustasime seitsmekesi, et ei lähe ühte muuseumi. Giid teadis seda ja leppisime kokku, et ootame ülejäänud gruppi väljapääsu juures ja siis teatatakse, kui palju saab vaba aega. Ootasime ja ootasime. Natuke tüütuks muutus see juba. Siis tuli kellelgi hea mõte, et helistame giidile, milles on asi. No ja milles siis asi oli? Giid oli meid ära unustanud!? Kõik istusid juba ammu bussis ja ootasid...
Kui bussi jõudsime(see seisis kohtumispaigast kaugel eemal), tajusime suurt ja süüdistavat vaikust. Umbes nii, et olime kõikide ühist ja hinnalist aega kuritarvitanud. Giid meid otseselt ei süüdistanud, kuid ei tunnistanud ka oma viga. Pinge püsis vähemalt päeva ja alles düünides(seal oli nii eriline!) koos liivakõrbe ületades saime oma sotid selgeks räägitud.
Oma lõpukõnes selgitas giid, miks ta meid ära unustas (jälgis kaht itaallast, kes tahtsid ilmselt varastada!!!) ja mida ta sellest õppis.
Giidi tähtsus bussireisil on tohutu, isegi määrav hea marsruudi ja mõistliku seltskonna kõrval.
Mina käin vaese inimese kombel ikka reisibüroo kaudu, sest ma tahan stressivaba reisi.

Pildil Neptuni kuju Gdanski linnas (foto internetist).

Poolat avastamas

Jõudsin eile hilisõhtul tagasi Poola reisilt. Täna toibun ja integreerun oma kodusesse ellu.

Kui mitu korda me oleme läbi Poola Euroopasse sõites kirunud pikka ja tüütut teed, kuhu ei jää ühtegi linna ega muud vaatamisväärset. Mul on mitu tuttavat, kes sellesama pärast lendavad, mitte ei sõida bussiga.
Aga Poola pole ju kaugeltki üksnes kiirteeäärsed põlluribad, üksluine loodus ja transiitmaa.

Oi kui palju on Poolas avastada!
Kaunid lossid ja kindlused, iidsed ja omanäolised linnad, tohutu kultuuripärand, kirikud ja katedraalid, Jasna Gora klooster oma Musta Madonnaga, Wieliczka soolakaevandus koos tohutute maa-aluste saalide, kiriku, järvede ja keerdtreppidega, Slowinski Rahvuspark düünidega, milliseid pole enne näinud, Mazuuriamaa imepärased järved jne

Kõik meeldis, isegi see, mis ei meeldinud - jahe vihm ja tuul Varssavi päeval.