2007-08-07

Reisipisikust ja reisipalavikust

Minu reis ei kesta kunagi sellest kuupäevast selle kuupäevani, vaid ma põen reisipalavikku enne ja välja tulen ka mitu päeva. Selle nö võõrutamise ajal siis loen igasuguseid asju, tuulan interneti foorumites, guugeldan nimesid ja kohti. Kohver on siiani pooleldi lahti pakkimata, ainult mustad riided pesin ära ja toiduained tõstsin külmkappi.
Eks see reisimine ole natuke haigus ka, seepärast öeldaksegi, et reisipisik on sees ja välja seda enam ei saa.
Ma ei läheks kunagi turismireisile üksinda ja päris igaühega ka vist ei läheks. Mulle meeldib reisil olla natuke inkognito ja ma ei kipu kellegagi paugupealt tutvuma. Nii tean viimasest reisist ainult mõnda nime, aga sellegipoolest oli väga vahva kogu aeg.
Veel meeldib mulle istuda omaette (viimasel ajal olen teadlikult valinud bussi viimase rea), vahtida aknast välja, mõelda omi mõtteid või magada ja mitte vestelda.
Oi kui hea on bussis magada!
Reisidel juhtub alati midagi. Näiteks keegi kaob ära või jääb liiga palju hiljaks.
Meiega juhtus nii.
Otsustasime seitsmekesi, et ei lähe ühte muuseumi. Giid teadis seda ja leppisime kokku, et ootame ülejäänud gruppi väljapääsu juures ja siis teatatakse, kui palju saab vaba aega. Ootasime ja ootasime. Natuke tüütuks muutus see juba. Siis tuli kellelgi hea mõte, et helistame giidile, milles on asi. No ja milles siis asi oli? Giid oli meid ära unustanud!? Kõik istusid juba ammu bussis ja ootasid...
Kui bussi jõudsime(see seisis kohtumispaigast kaugel eemal), tajusime suurt ja süüdistavat vaikust. Umbes nii, et olime kõikide ühist ja hinnalist aega kuritarvitanud. Giid meid otseselt ei süüdistanud, kuid ei tunnistanud ka oma viga. Pinge püsis vähemalt päeva ja alles düünides(seal oli nii eriline!) koos liivakõrbe ületades saime oma sotid selgeks räägitud.
Oma lõpukõnes selgitas giid, miks ta meid ära unustas (jälgis kaht itaallast, kes tahtsid ilmselt varastada!!!) ja mida ta sellest õppis.
Giidi tähtsus bussireisil on tohutu, isegi määrav hea marsruudi ja mõistliku seltskonna kõrval.
Mina käin vaese inimese kombel ikka reisibüroo kaudu, sest ma tahan stressivaba reisi.

Pildil Neptuni kuju Gdanski linnas (foto internetist).

2 comments:

kukupai said...

Mina vist olen juba nii palju reisinud, et mingit palavikku pole. Eelmisel päeval kott kokku ja kui koju saan, siis kohe lahti.
Minul ei ole raskusi inimestega suhtlema hakata, nii et leian alati seltskonnas kellegi, kellega lõbus aega veeta. Ja elu parim reis oli mul just tuttavatega koos Itaaliasse mõned aastad tagasi. Aga seltskonnast oleneb palju, mõni pipardaja võib kõikide reisi kihva keerata küll. Siin aitab huumorimeel palju. Ja probleemid tuleb kohe selgeks rääkida.

helle said...

Selgituseks nii palju, et ega ma mingi inimpelgur pole küll. Mulle lihtsalt meeldib võimalusel vähem suhelda, sest oma elukutse tõttu saan inimestega suhelda küll ja veel.
Uuel ajal olin turismireisil alles teist korda. Vahepeal ei saanud perekondlikel põhjustel käia.Olen kasutanud alternatiivseid võimalusi. Näiteks elavad mul Inglismaal sugulased, kellel mõned aastad tagasi külas käisin.
Mulle meeldib, et enam ei pea kohustuslikus korras ennast läbi mikrofoni tervele bussirahvale tutvustama.
Meie grupis olid valdavalt vanemad inimesed ja abielupaarid, kes asjatasid ka meelsasti omaette.
Üldse tundub mulle, et praegusel ajal käibki reisibüroode kaudu põhiliselt see kontingent. Nad on väga distsiplineeritud,heatahtlikud ja uudishimulikud inimesed. Hommikul kella 6st üles ja õhtul hilja hotelli, aga keegi ei virise ega kurda.
Kõige toredam on muidugi reisida väikese sõpruskonnaga, kus kõik üksteist läbi ja lõhki tunnevad.