Nägin ühel päeval dokfilmi "Tränikogujad". Midagi nii patoloogilist pole ammu näinud!
Midagi selles filmis pani mind mõtlema...
Täna viskasin minema kaks kilekotitäit jalanõusid - kingi, botaseid, saapaid. Ega ma sajajalgne ole!
Üks elutõde ütleb, et kui sa pole kandnud mõnda kingapaari vähemalt 2-3 aastat, siis sa oled need sisuliselt juba hüljanud. Liiati kuivavad vanad kingad kokku ja võivad ootamatult villi hõõruda.
Minuga nii juhtus- lühikese ajaga tuli vill ja läks lõhki.
Häda, kui on palju panipaiku (mul on). Kingakapp sai palju ruumi juurde.
Samasuguse inventuuri peaks tegema ka riidekapis.
5 comments:
Olen näinud neist tränikogujatest kaht filmi, üks oli veel laibakoristajatest.
Kahjuks olen ma näinud ka päriselus täpselt selliseid tränikogujaid, roninud üle nende ligase varandusehunnikute ja ühe mõõduka tränikogujaga suhtlen lähedalt: viin talle süüa, pesen ta pesu kui ta annab pesta, varun kütte tuppa ja kõik muu, mida vajab raske liikumispuudega inimene.
Põhiline, nagu sa ka filmis nägid, on see,et sellised inimesed ei lase end aidata. Nende träni ja mustus ja muud kiiksud on nende asi ja nad ei lase teisi sellesse sekkuda.
See on tragöödia.
Minu jaoks küll, sest minu hoolealune on minu lähedane.
Olen ka elus sellega kokku puutunud. Minu juures elas mu tädi, meie isa vanim õde, kes ei visanud ka elus ühtki asja minema. Ta oli vanatüdruk, oma kodu tal polnudki, elas sugulaste juures. Kogu tema elamine oli kohvrites, mis oli täis igasugust träni. Puutusin sellega kokku pärast ta surma.
Muide, olen mõelnud, et ülearust ei tasuks hoida, sest miks peaksid minu lähedased pärast minu surma vaeva nägema minu asjade sorteerimise ja äraviskamisega. Ma olen pidanud seda tegema kolme lähedase puhul. Kui raske on esialgu isegi neid asju näha!
Tränikorjajate vastand on inimesed, kes kukuvad kõiki oma asju hävitama.
Olen näinud kodusid, kus tubades on vaid paljas mööbel.
Pole riideid, pole kotte-kohvreid, pole tanguterakestki köögikappides.
Magatakse katteta diivanil või voodil.
Ja kui sinna pole ulatunud ka sotsiaaltöötaja silm, siis pole saiapätsigi laual.
Sellised inimesed on muidugi veel viletsamas olukorras kui tränikorjajad, sest nad elavad nälja piiril.
Aga nad elavad!
Aga vahel surevad ära ka.
ma mõtlen ka sellele, et kui peaks ära surema, siis mida mu träniga peale hakatakse. mäletan, et nt minu vanaema, kes oli väga vähesega läbiajaja, kui ära suri, läks ikka emaga kuskil 3 pikka päeva, et korter tühjaks teha. katsun ise elada ka võimalikult läbimõeldud, mis ei tähenda muidugi täiesti tühje tube. riiete ja kingade seas teen kogu aeg tühjendust. see viimane tegevus on väga distsiplineeriv uute varude soetamisel, sest vanadest on nii raske vabaneda + veel mõttetult kulutatud raha (palju esemeid ikka väga vähe kantud kui üldse).
Olen ka seda filmi näinud ja elus selliste inimestega kokku puutunud. Oma vanaemagi oli mul selline, kes eriti midagi ära ei visanud, hullult sai vaeva nähtud tema asjade sorteeimisega. Ja mu eksmees oli ka nagu hamster, mida sai, seda koju tassis. Kui lõpuks lahku läksime, kupatasime lastega mitu kalluritäit träni prügimäele. Ja ikka koguneb asju, aeg-ajalt tõstame jälle välja ja katsume kõike võimalikku ära anda. nüüdki ootab mitu kotitäit riideid äraviimist. Prügimäele ka korralikke asju ju ei raatsi saata.
Post a Comment