Telefonijutud

Mul on justkui reliktina alles lauatelefon. Sel on mitu põhjust. Muidu ma vist ei saaks arvutit ja digit pidada (leping Elioniga), aga ka see, et mul on palju tuttavaid-sugulasi, kes eelistavad rääkida lauakaga. Ja hästi pikalt.

Täna otsis mind telefoniga töölt taga üks ärevuses inimene, kes küsis ülemuselt, kas ma olen terve, kas ma olen elus, et tema on helistanud hommikul kell 7 ja õhtul kell 11 ja vahepeal ka... mitu päeva järjest...
Kujutan ette, mis mõtted võivad niimoodi tulla.

"Olin terve neljapäev kodus," imestasin omaette, ja unustasin...
Alles nüüd tuli pähe telefoni proovida. Tumm mis tumm. Mis päevast alates? Ühte kõnet mäletan pühapäeva õhtust... rohkem pole tõepoolest helisenud. Seegi kõne oli halb- surmasõnum. Üks tuttav oli surnud. Nädal aega polnud tööle ilmunud ja telefonile vastanud. Siis murti sisse ja leiti... Nii võib juhtuda üksikute inimestega, kelle üle keegi ei valva.

Hakkan nüüd otsima rikete numbrit...

Muidu on mul mobiil ka - kellel siis ei ole - , aga selle unustan tihtipeale koti põhja või hoopis kuhugi maha/koju. Alati ei kuule helinat, kui olen arvutis. Vahel, kui olen telefoni hääletuks pannud, unustan selle mitmeks päevaks. Igavene häda.

"Milleks sulle üldse moblat vaja on?" imestab tütar vahel.

Aga sellepärast, et ma saaksin küsida, kas tal on kõik korras. Ja veel sellepärast, et lapsed saaksid sõnumeid saata, kui nad kooli ei tule.

Ei ole mina telefoniinimene.

...ja ongi vaabruar läbi... Tere, mürts!

(Pildil telefon Varbla külamuuseumist.)