2008-03-17

Intuitsioon

Mul on intuitsioon. Paljudel naistel on. See laseb aimata asju, mis on sõnade sees, taga ja vahel. Ma ei tea, kas meestel ka on. Meestel on vist mõistus. Meestel on vist loogika. Naiselik loogika pidi midagi erilist olema ... mitte väga kontollitav normaalloogika järgi. Selle minu intuitsiooni järgi on midagi juhtunud. Mis, ma parem ei arvagi.

Miks lõpetas blogimise Karikate Emand? Kes ahistab Elsat? Mis toimub mõnedes blogides? Miks lõpetas kommenteerimise kunagi nii heatahtlik lugeja?

Ikkagi on ohtlik, kui minnakse liiga isiklikuks, liiga avameelseks.
Tuleb loota intuitsioonile ja tõmbuda targalt tagasi...
Minul on intuitsioon.

8 comments:

joodikupoeg said...

See oli tõeline mõistukõne pärl! Oma olematu intuitsiooniga ei oska ma nüüd midagi arvata. Mis toimub mõnedes blogides???

helle said...

Bingo!
Aga ma ei ütle!

Mihkel said...

Oot-oot, kas tõmbud nüüd tagasi?

helle said...

See on ju mõistukõne, Mihkel.
Tagasi saab tõmbuda ka sisemiselt, mitte just otseselt.
Aga mulle pole seni keegi liiga teinud, otse vastupidi. Mind pole keegi põrmustada püüdnud. Olen väga õrnatundeline ses mõttes.
Ma pole isegi koledaid ja anonüümseid kommentaare saanud.Seni.

Heli said...

Karikate Emandast sain aru, et ta teeb ajutise, umbes kuuajalise pausi? Aga muidu... blogiilm on täis endiselt igat masti inimesi. Pluralistlik miniühiskond:)Ei tohi südamesse võtta, hoiatan juba eos, Sjgelle:)

helle said...

Metsapiiga
Tunnen Emandast suurt puudust. Ja Elsa pärast on ka kurb meel. Nad on nagu mu oma lapsed.
Nii jääbki aina vähemaks blogisid, mida huviga loen. Sellest ongi kahju. Mõned on pannud oma blogi parooli alla, aga seda küsida...kes ma neile olen?

Mina ei kavatsegi veel lõpetada. Mulle see meeldib. Paljud asjad on kohustuslikud, näiteks tööl käia ja raha teenida, aga blogin täitsa vabatahtlikult.
Ma lihtsalt mõtisklen siin natuke omaette ja näe! mitmed on haakunud...

Hundi ulg said...

Aasta alguses tegin ühe provokatiivse postituse blogimise ja hingestriptiisi teemal. Sealöeldule lisaks võiks blogimise fenomeni seletusele lisada ka kirjutamisteraapia mõiste.

Pahatahtlik kommentaar võib ohtlikult pärssida blogija kirjutamisteraapia eesmärgid. See omakorda tekitab küsimuse, kas tehnitsistlik-nartsisslik-publitsistlik päevik on taolise teraapia parim vahend? Vanal heal ajal oli päevikukirjutajal kaustik, pliiats ja hea peidukoht.

helle said...

Hundi ulg
"Vanal heal ajal oli päevikukirjutajal kaustik, pliiats ja hea peidukoht."

Jummala õige! Aga isegi tol kaugel ajal kirjutati alateadlikult mõttega, et äkki keegi kunagi loeb ja mis ta siis mõtleb...Mingi enesetsensuur toimis ikkagi või siis näidati (ka iseendale!)end huvitavamana. Magus enesepettus...

Ma usun, et üks osa kunagistest või potentsiaalsetest päevikupidajatest on tänased blogijad.
Aga see kirjutamise teraapiline mõju on kindel...aga mitte kõik ei tunne kirjutamisest mõnu.