Täitsa ootamatult sadanud lumi tekitas ka minu teele raskesti ületatavaid takistusi.
Eile (esmaspäeva) hommikul väljusin oma trepikojast ilmselt esimesena - välisuks oli kinni tuisanud. Võtsin oma kasina jõu kokku ja surusin metallukse praokile nii, et pääsesin välja. Mingit teed polnud. Suunasin oma sammud koolimaja poole mäletamise järgi. Äraeksimist polnud karta, sest maja paistis täistuledes. Linnulennult mitte üle 500 m, aga otseteest polnud õhkagi järel. Ei hakanud teerajajaks. Ohh, lõpuks jõudsin pärale, väikese ringiga.
Päev otsa sadas lund juurde. Tulid juba esimesed ärevad teated, et koolibussid ei välju ja lapsed mingu koju, kuidas saavad. Ma ei teagi, kuidas nad said.
Mina sain, sest kõige kindlam viis edasi liikuda on ikka oma jalgade abil kõhuni sumades. Kui juhtudki kukkuma, siis on lumi vähemasti pehme.
Et elekter ära läheb, oli ette arvata, sest terve päev vilkus. Arvutit ja telekat ei tasunud lahti tehagi. Lõpuks läkski vool ja oli ära 5 tundi. Õhtuks jõudis tagasi.
Kõigele vaatamata on ilus ja lumi meie vöötmes pole ju mingi katastroof. Ega me Aafrikas ela.
Rohkem tuleb karta ootamatut sula, mis uputab ja tekitab eluohtlikke libedusi kinnitambitud rajakestel.
"On, mida meenutada," kirjutas Kaamos oma blogis. Siinkohal tuleb meelde, et eelmine ootamatu lumi tuli maha käesoleva aasta 26. märtsil. Mäletate?
Vaatame, mis edasi juhtub!
Pilt kaamose blogist, mul endal pole.
4 comments:
Meil on üks tuttav nelja pisikese lapse ja viimase vindi peal raseda naisega pere, kus pole 48 tundi elektrit olnud... vaat neist on kahju, aga abipakkumised on nad siiani uhkelt ja tegusalt tagasi lükanud, vaid joogivett käib pereisa mujalt vedamas.
Inimesed on ikka sitked ja sealjuures lõbusad küll, tavalisel argipäeval selliste asjade peale ei oska mõeldagi. Selle asemel, et kurta vee ja valguse puudumise üle räägivad kui lahe on kelgutada ja millised uhked memmed ritta sai veeretatud!
Taevake küll! Ma olen alati mõelnud, et elu seiskub, kui elekter pikemaks ajaks ära läheb. Kütmine lakkab, vett pole, süüa ei saa teha, tekib info sulg.
Kui oli see kurikuulus jaanuaritorm(2005), siis polnud siin meie kandis metsade vahel külades nädal aega elektrit - puud olid liinidel, transport raskendatud. Vastasmaja katus lendas minema.
No üle elati!
Ma olen ses mõttes ikka linnainimene, ära rikutud, et isegi see 5 tundi tundus liiga pikk aeg.
Panin terve toatäis küünlaid põlema ja nautisin seda ilu. Kompenseeris küll. Aga mul pole väikseid lapsi ega voodihaigeid vanureid.
Kas see oli su esimene tööpäev pärast haiguslehte ja jala vastupidavusproov ühtlasi? Kui juba sellistes tingimustes hakkama said, siis oled tõesti terve!
Aga kohe lubati sula siia otsa ja siis pead küll ettevaatlik olema. Mina oma jala meniskit vigastan tihti just libisemisega. Eelmisel nädalal komistasin trepil ja alles nüüd hakkab põlv jälle korda saama.
Aga mina kartsin sel tuisusel päeval. Täitsa tõsiselt kohe. Esiteks, olin üksi. Teiseks, istusin autoga kolonnis 6 tundi teadmata, mis edasi saab. Õues undav torm oli kohutav. Hobuseid oli vaja sööta. Kui lõpuks koju jõudsin, tundsin kui haavatav ja kokkuvarisemisohus kõik on.
Elektrita olin 31h ja hobuseid tuli ikka joota a 20 l näkku. Sulatasin lund pliidil jne.
Post a Comment