Minu peale tulid uued naabrid. Sisse pole veel kolinud, teevad alles hoolega remonti. Olen neid oma aknast piilunud. Noored inimesed - mees, naine ja poisslaps. Viimane silma järgi otsustades 9-10aastane.
Esialgu nad lammutavad midagi. Radiaatorid kolisevad, aknad värisevad. Vahepeal on hirm, et nüüd kukuvad mulle kaela, et kohe-kohe puurivad lakke augu. Põhjalikult teevad.
Tahaks tuttavaks saada, aga kuidas seda teha.
Kui nad treilerisse ülevalt mingit värki tassivad, siis on mul kõva kiusatus minna juurde ja ütelda: "Tere! Mina olen teie altnaaber. Kas te oleks nii kena ja tõstaks oma auto peale ka minu vanad aknaraamid?"
Siis aga ärkab minus sündsustunne ja julgus saab ka otsa. Parem ootan, kuni vend tuleb lõpuks mu remonti lõpetama.
Aga kuidas ikkagi uute naabritega tutvuda?
Pildil klaveri kolimine, sedapuhku küll vanade naabrite poolt. Kahju, klaverimängu oli ilus kuulata!!!(29.08.09)
8 comments:
Mina tutvusin oma ülevalt naabritega lihtsalt. Nad korraldasid mulle korraliku uputuse soolaleivakingiks.
Lihtne ju!
Ja, kui minu vanad ülevalt naabrid ära kolisid ja uued asemele tulid, siis otsustasid nad ennast samamoodi tutvustada- korraliku uputusega.
Või siis hiljuti kolisid meie majja uured noored. Nad käisid julgelt uste taga ennast tutvustamas. Uskumatult armas.
Maria, ära uputusega küll hirmuta. Olen seda juba 2 korda üle elanud, erinevate naabrite poolt.
Kui hästi järele mõelda, siis käesolevad on mulle juba viiendad ülalnaabrid. Olen siin majas elanud 23 aastat.
Kui mina perega oma praegusesse elukohta kolisin, siis küpsetasin küpsiseid, pakendasin väikeste korvikeste sisse ja käisime nii üheskoos ukselt-uksele end tutvustamas :) Tuleb tõdeda, et mõned naabrid olid küll kergelt jahmunud sellisest lähenemisest, aga endal oli küll hea tunne edaspidi kõiki teretada...
Võid ju sinagi, siis kui nad remondijärgselt sisse kolinud on, midagi teretulemastkingiks näppu võtta ja end ukse peale tutvustama minna :)
arvan, et sina kui varem elanik (noh, et olid lihtsalt varem) peaksid rõõmsalt algust tegema. Kas just koogiga nagu Meerikamaal, aga vastuvõtusõnadega küll. Kuigi mulle Elsa lähenemine meeldib. Kes teab...
Mina oma uute majanaabritest naistega kohtun pesunööri all või prügikasti ääres, sest kaevu ju pole. Mäletad Teet Kallase raamatut "Janu" (issand, oli see ikka SEE raamat)
Noh, ma mõtlekski nii, et kuivõrd mingeid tavasid ega norme ega miskit pole, siis tuleks teha oma tunde järgi :) Ja no kui ikka on tunne, et kisub uute naabritega tuttavaks saama, siis miks mitte! Ehk uued naabrid pelgavad tutvust teha (inimesi igasuguseid), pole muus möllus mahti ja lõpuks nii palju aega möödas, et juba imelik kah... ja on ehk täitsa südantsoojendav, kui nende tulekut on märgatud ja paar sooja sõna tervitusega öeldakse (asi pole ju koogis) ;)
Eks me ikka kuidagi tuttavaks saame! Las nad kolivad enne sisse. Praegu ei saagi õieti aru, kes siin kopsib, oma või võõras mees!
Poiss tuleb kindlasti meie kooli.
eelmine pere üüris korterit, seal oli 3 last. Kahju, kui siit ära kolisid.
Meie trepikoja 6 korterist on 4-s põlised ehk siis algusest peale siin elanud.
Sa, Elsa, tead ju, kus ma elan?
Tean :)
Täna avastasin, et peres on kaks poissi hoopis. Toksimine lõppes üllatavalt vara, juba kell 6 sõideti ära. Tubli pere!
Post a Comment