2009-08-26

Veel üks mälestus Balti ketist*




Tervitused vabadusvõitlejatele!

Balti keti pildid olidki Karini diapositiividelt maha pildistatud, pilte oli neli või viis, rohkem mitte. Nad olid mul ofoto albumis, aga see muutus tasuliseks ja seetõttu mul seal enam pilte ei ole.

Laupäevases Õhtulehes ilmus intervjuu Lilli naistega: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=342792
Ajalehe paberversioonis on ka üks neist diapositiivi piltidest 20 aastat tagasi, kuidas me kõik seal Balti ketis seisame (Lilli vanaisa jt sugulased ja meie ka, poisipeade ja uhkete villaste dressidega).

Pühapäeva öösel osalesime teatejooksus (see, mis algas Tallinnast ja lõppes Riias). Meie (mina, Ken, Helen, Randi) valisime oma distantsiks 191. kilomeetri (Porri teeotsast kuni Karksi bussijaamani), start oli kell 2.50 öösel. Väljas oli nii pime, et sõrme ka ei näinud suhu pista. Aga joosta oli valge, politseiautod olid ees ja taga vilkuritega, prožektor säras näkku. Päris jooksjaid oli 2, meie nende taga. Karksi bussijaamas liitus juba rohkem osalejaid. Ken jooksis edasi kuni lossikateni. Teised sugulased jooksid Lillis. Rait pani vist piirini välja suure Eesti lipuga. Pühapäeva õhtul käisime Läti piiril Balti keti aastapäeval. Seal avati uus mälestusmärk, poliitikud pidasid kõnet ja Tõnis Mägi laulis. Sellest Helle ka oma blogis kirjutas.
Seda hetke, kui me sugulaste riviga uue mälestusmärgi ees pilti tegime, näitas ka aktuaalses kaameras.

Huvitav, et näiteks töökaaslastel, kellega olen rääkinud, pole mingeid erilisi seoseid balti keti ja teiste tolle aja sündmustega (kas olid liiga noored või ei osalenud). Aga meil ikka on, mida meenutada...

Helina*

Lisatud 26.08
Helina, ega Sul selle vastu midagi pole, et Su kirja siia üles panin? Ajaloo huvides, eks!

Kui hakkasime pühapäeval piirilt tagasi sõitma, paistis päike nii eredalt (pildistatud läbi auto aknaklaasi).

20 aastat on ikka päris pikk aeg, terve põlvkond.
Vabadus tuli, oma riik tuli. Kõik läks väga hästi. Nüüd ei kuule muust kui masust.
Praegu ei tuleks eesti rahvas nagu üks mees ketti seisma, ei võtaks käest kinni, kuigi kokku peaks hoidma ka nüüd. Praegu on rahvas tuhandeks killuks. Ja meie oma riik on meid hüljanud?

Mis meist saab? Uuesti on üleval küsimus: kas jääme püsima?

4 comments:

marika said...

Kummaline on seda lugeda, et juba 20 aastat. Me seisime teel Karksi-Nuia paisjärve orus, kusagil toonase madalaima koha ja kolme tammega teeristi vahel. Läinud laupäeval olime taas samas paigas - triatleetidele kaasa elamas. Üheaegselt esimeste lõpetajatega tuli Viljandi suunalt alla esimene mootorratturite kolonn sellest pea tuhandepäisest grupist, kes keti aastapäeval Tallinnast Vilniusse sõitsid. Ei teadnudki kohe, kuhu vaadata ja kellele kaasa elada. Rääkimata muust, mis nende aastate jooksul juhtunud on.

helle said...

Mootorratturid olid jah vägevad!! Võimas vaatepilt. Ja ka triatlonist tean, vennapoeg käis võistlemas.

Emmeliina said...

teil oli ja on tugev suguvõsa!

Anonymous said...

Tuleks ka praegu rahvas, kui hädasti vaja oleks, usu! Tuleta meelde kasvõi möödunudaastast Märkamisaega ja tänavusuvist laulupidu. Vahel ma lausa imestan, et eestlased on ikka üsna patriootlik rahvas. Aga liikumapanevat jõudu on tarvis :)