Ka mul on kiiksud

Sain Tiiu käest kiiksuteatepulga. Ka mul on kiiksud! Ja mitte vähe.

1. Ma ei saa toitu ära visata. Ma kas söön kõik ära ja lähen lõhki või korjan ülejäägid kokku ja viin oma tuttavale, kel on kanad (varem oli ka siga). Sinna lähevad ka kõik munakoored, leivaviilukad, kuivained, millel on putukad sees jne (see vist on mõistlik käitumine, mitte kiiks?)
   
2. Ma koostan pidevalt nimekirju: tegemata ja tegemist vajavad tööd; asjad, mida pean ostma (mitte toit); asjad, mis võtan kaasa näiteks reisile; planeeritud ja planeerimata kulutused jne. Põhiline on, et saaks pärast nimekirjas asju maha tõmmata- tehtud!
3. Kui ma kodust pikemaks ajaks lahkun, põen ma kohutavalt mõtte pärast, et jätsin triikraua sisse, unustasin kohvimasina/elektripliidi tööle, ei keeranud ust kinni. See on lausa paranoia, mitte enam kiiks. Olen ajapikku õppinud ennast teadlikult kontrollima, teen mõned muidu automaatsed liigutused range mõistuse kontrolli all läbi. Vahel tulen veel poole tee pealt tagasi, et üle kontrollida.
4. Kui ma pean midagi kirjutama või mingi ettekande tegema, siis mõtlen selle peas läbi enne, kui magama jään. Kui kirjutan mingit teksti, siis korrigeerin seda lõpmatuseni. Isegi siis, kui tekst on juba esitatud, lähen selle juurde veel tagasi ja muudkui kohendan, kohendan...
5. Ei viska asju(ka pabereid) ära, mõeldes, et neid läheb veel vaja. Et mitte lõpuks asjade/paberite sisse ära uppuda, teen äraviskamise talguid. Need on väga vabastavad.

Kiiksudest võiksid kirjutada kõik, kellel neid on, näiteks Epp. Huvitav oleks lugeda.

Kui on vihmane suvepäev...

...siis ma löön aega surnuks blogisid lugedes. Aga ma ei saa ikka lahti tundest, et olen võõras selles seltskonnas. Et näiteks huvi tundes blogija isiku vastu, topin oma nina teise eraellu.
Muidugi saan ma aru, et blogi pidamine on igaühe vaba valik ja igaüks peab sellega arvestama, et ta on läbi selle "avalik". Enamasti ei blogita oma täisnime all, on varjunimed või hüüdnimed.
On muidugi küllalt neid, kes blogivad täiesti avatud kaartidega. Näiteks poliitikud või ajakirjanikud või üldse avalikud inimesed. Näiteks Inno ja Irja Tähismaa. Või noor muusik Mait Jüriado, minu kolleegi poeg.
Kui ma vahepeal arvasin, et blogimine on teatud mõttes meedia, siis olen hakanud selles ka kahtlema. Vähemasti paljud blogid on pigem ilukirjandus. Kui hiljuti tunti mitmes blogis muret, kuhu on jäänud Potsataja ja Marta, siis hakkasin samuti neid taga otsima. Kui nad tagasi tulid, lugesin terve õhtu nende blogi. Mõnus ja vaimukas lugemine.
Ühel õhtul olin Kessul "külas". Lõbus oli. Läksin nii, et vaatasin, kes Eppu kommenteerivad. Liigutav on blogiilmas kohtuda oma õpilasega, näiteks Elsaga.
Nüüd lugesin neid kiiksujutte. Sellest sain aru, et eksisteerivad teatud ketid. Potsataja kirjutas ühel päeval, et blogijad on kui ahvid, kes üksteist sügavad ja karvadest kirpe otsivad, et niiviisi meelehead valmistada. Et mida rohkem kaasblogija karvkatte eest hoolitsed, seda populaarsem oled.
Vat siis ma jälle mõtlesin, et kui harva siiski võõrasse blogisse oma arvamust kirjutatakse. Kindlasti on erandeid, sest näiteks Epu Ameerika-blogil oli ikka ülipalju kommenteerijaid.
Blogi pidamine ja ka nende lugemine on üks viis aega veeta. Sellest võib saada ja saabki omamoodi sõltuvus.
Kas igasugused jututoad on ikka veel populaarsed? Nendes pole ma kunagi käinud.
Mis saab nendest blogidest, kõikidest maailma blogidest, näiteks 100 aasta pärast või 50 aasta pärast või ka 10 aasta pärast? Vahet ju pole. Virtuaalmaailm on hoomamatu.
Ühel päeval lugesin, et internet võib kokku kukkuda või ära surra.(Võib-olla kuulub see samasse rubriiki, et ükskord tuleb maailma lõpp?) Minu jaoks on see liiga tehniline probleem, aga kindlasti on paber (raamat) oma vastupidavust ajas rohkem tõestanud.
Ses mõttes tegid Epp ja Daki õigesti, kui oma blogid(või osa sellest) välja andsid.

Vihmase ilmaga on mõnus võõrastes eludes nähtamatuna külas käia ja siis oma kodukootud mõtteid mõelda.

Maasikateol

Sel aastal valmisid maasikad kaks nädalat varem kui eelmisel. Ostsin viis kilo niisama söömiseks ja ülejäänu külmkappi panemiseks.
Kõige ilusamad pistsin suhu. Isu sai varsti täis. Ülejäänud purustasin kerge suhkruga ära ja panin sügavkülma. Sealt leidsin veel mulluseid maasikaid ja mustikaid.
Läbikülmunud ja siis uuesti sulatatud marjad pole ikka pooltki nii head kui värsked. Ei maitset ega lõhna suudeta pikemat aega säilitada.
Lugesin kusagilt, et tsivilisatsiooni arengus (no ütleme toiduainete tööstuses) oli tohutu hüpe see, kui leiutati sügavkülmutamise viis toidu kauemaks säilitamiseks. Võib-olla oli see sama tähtis hüpe, kui see, et toitu hakati läbi keetma ja küpsetama ehk siis lakati üksnes toorest liha söömast. No ei tea.
Samas meenub mulle jälle loetust, et üks "hüpe" oli see, kui tomateid ja muid pika valmimisajaga köögivilju hakati kasvatama kasvuhoones ehk siis loodi kunstlikult paremad tingimused teatud taimede kasvuks. Kuigi tänapäeval saab kõike osta poest aasta läbi, ootan ikka alati omamaiseid tomateid ja kurke.
Mulle meeldib käia turul ja osta tuututäie marju toredatelt eesti maainimestelt ja need sealsamas kinni pista.

Üks lõpmata hea ja armas film

Vaatasin täna ETVst "Suve". Vist vähemalt 30. korda!! Kui arvestada, et film valmis 1976. aastal, siis on see arv vägagi tõenäoline.
See on üks paremaid eesti filme. Ta on täiesti vaba ballastist, venitamisest ja hämaras toas olemist oli ka hästi vähe.
Kuna sisu oli ju teada ja tekst peas, siis keskendusin näitlejate mängule. Mulle meeldis vanem generatsioon(nüüdseks paljud juba surnud).
Väga hea on Kaarel Karm. Tema osatäitmine on nii meisterlik, tema Apteeker vapustavalt terviklik. See, kuidas ta pommis peaga filosofeeris ja lõpuks elutõeni jõudis:" Noored, ärge kartke elu! Ikka edasi üle hädade ja ohtude Inimliku Kõrguse poole!"
Või siis Julk-Jüri Endel Ani kehastuses. Missugused puhmas brežnevi kulmud ja nende all vilkad silmad! Tootsi ema ja isa oma lihtsameelsuses ja otsekohesuses (Jüri Järvet ja Herta Helviste) mõjusid ka liigutavalt.
Seekord häiris mind Ervin Abeli "kokutamine", ehkki stseen, kus Jorh pärast paljaksvarastamist saab isa käest tutaka ja ema käest koogelmoogelit, on terve filmi naljakaim. Üldse on geniaalselt kokku pandud Kiire sõit Venemaale ja sealt tagasi, ja siis veel see "ukraadeno". Tootsi rahalaenamine Tõnissonilt on samuti hullult hea. Ja see "õieti põlegi teist", kui raha samal ajal püksivärvli vahel punnitab.
Ja kui vaimukad detailid! Eriti meeldis mulle kirikustseen, kus Tootsi tähelepanu pidevalt hajus, pilk eksles naljakatel krutsifiksidel ja "jah" tuli valel ajal. Tsitaadid "Kevadest" olid ka omal kohal.
Toots on aga liiga ilus ja liiga vähe isikupärane (kes see ütleb, et mehel peavad lokid olema!?). Kiir on palju parem. Tõnisson on väga koloriitne kuju, samuti Teele.
Stsenaarium (Paul-Eerik Rummo) ja muusika (Veljo Tormis) on samuti õnnestunud.
Ja kõige lõpuks väidan, et Arvo Kruusement on Eesti kõigi aegade parimate filmide (ma loen siia alla ka "Kevade") looja.

Muusikapäevad selleks korraks lõppenud

Eile said läbi heliloojatele Kappidele pühendatud muusikapäevad, järjekorras 10ndad. Mina käisin 6 kontserdil. Seekord ei läinudki rappa ja ka Lõhavere linnamäele.
Kodukoha patrioodina on mul hea meel, et rahvast jagus igale poole. Esimeste aastate publiku vähesus oli ikka väga piinlik. Eile ütles Aarne Saluveer, et tal oli meeldiv siin olla, sest publik on koolitatud ja koht sisse söödetud.
Väga uhked olid ikka gümnaasiumi võimlas toimunud kontserdid - ERSO ja Olav Ehala laulud.
Arvan, et korraldajad võivad rahul olla nagu kõik tõsise muusika sõbradki.

Puhkus ja puhkamine

Vähemalt kaks kuud ei vaata ma kooli poolegi.
No olgu, võib-olla augusti keskel hakkan muretsema ja koledaid unenägusid nägema.

Suveks on palju plaane ja mõtteid. Tavaliselt kõik ei täitu, aga on asju, mis juhtuvad nagunii. Näiteks sünnivad meie suguvõssa lapsukesed.

Eestimaal tahan ringi käia - mööda sugulasi ja sõpru. Hoidke alt!
Lugeda tahan. Niisama vedelda ja telekat vahtida, kuigi suvel vist näidatakse ainult kordusi.
Asju tahan sorteerida ja mittevajalikku minema visata.
Blogi kirjutada? Võib-olla teen pausi...

Esialgu on tunne, et aega on küll - on, mida raisata. Talvel saab rabelda ülearugi.

Ilusat suve!

Pööripäev, suvine

Eile saabus suvi. Märkamatult.Tegelikult algab emotsionaalne suvi palju varem - minu jaoks siis, kui kõik kevadised lilled, puud ja põõsad on ära õitsenud. Viimased on jasmiinid. Pärast neid ongi suvi käes.

Täna on paljudes koolides lõpuaktused. Minu vennapoeg Aap lõpetab täna Jakobsoni-kooli. Palju õnne talle eluteele!

Minul on oma ettekujutus õnnelikemaist aegadest inimese elus.
Arvan, et kõige õnnelikum ongi gümnaasiumi lõpupäev, sest siis on noor inimene kõige targem ja kõige suuremate ootustega. Ütelge mulle mõni, kes ei arvaks sel ajal, et saatusel on tema jaoks varuks ainult head plaanid. Lähen sinna, õpin seda, teen nii, olen noor ja õnnelik. No ilusaid aegu tuleb edaspidigi, aga mitte nii ilusaid.

Mäletan, kui mu tütar lõpetas keskkooli ja läks ülikooli sisseastumiseksamitele (oli riigieksamite-eelne aeg). Vaatasin rõdult talle järele, kui ta bussi peale ruttas. Nutt tuli peale ja õnnelik olin ka, tema pärast. Ma ju teadsin seda, et see on kõige õnnelikum aeg tema elus. Ma pole küsinudki, kas ta mäletab veel seda hommikut.

Suvi on ametlikult ees, aga ma aiman, et ilusam aeg on tegelikult seljataga.