Sel aastal valmisid maasikad kaks nädalat varem kui eelmisel. Ostsin viis kilo niisama söömiseks ja ülejäänu külmkappi panemiseks. Kõige ilusamad pistsin suhu. Isu sai varsti täis. Ülejäänud purustasin kerge suhkruga ära ja panin sügavkülma. Sealt leidsin veel mulluseid maasikaid ja mustikaid.
Läbikülmunud ja siis uuesti sulatatud marjad pole ikka pooltki nii head kui värsked. Ei maitset ega lõhna suudeta pikemat aega säilitada.
Lugesin kusagilt, et tsivilisatsiooni arengus (no ütleme toiduainete tööstuses) oli tohutu hüpe see, kui leiutati sügavkülmutamise viis toidu kauemaks säilitamiseks. Võib-olla oli see sama tähtis hüpe, kui see, et toitu hakati läbi keetma ja küpsetama ehk siis lakati üksnes toorest liha söömast. No ei tea.
Samas meenub mulle jälle loetust, et üks "hüpe" oli see, kui tomateid ja muid pika valmimisajaga köögivilju hakati kasvatama kasvuhoones ehk siis loodi kunstlikult paremad tingimused teatud taimede kasvuks. Kuigi tänapäeval saab kõike osta poest aasta läbi, ootan ikka alati omamaiseid tomateid ja kurke.
Mulle meeldib käia turul ja osta tuututäie marju toredatelt eesti maainimestelt ja need sealsamas kinni pista.
No comments:
Post a Comment