Kui on vihmane suvepäev...

...siis ma löön aega surnuks blogisid lugedes. Aga ma ei saa ikka lahti tundest, et olen võõras selles seltskonnas. Et näiteks huvi tundes blogija isiku vastu, topin oma nina teise eraellu.
Muidugi saan ma aru, et blogi pidamine on igaühe vaba valik ja igaüks peab sellega arvestama, et ta on läbi selle "avalik". Enamasti ei blogita oma täisnime all, on varjunimed või hüüdnimed.
On muidugi küllalt neid, kes blogivad täiesti avatud kaartidega. Näiteks poliitikud või ajakirjanikud või üldse avalikud inimesed. Näiteks Inno ja Irja Tähismaa. Või noor muusik Mait Jüriado, minu kolleegi poeg.
Kui ma vahepeal arvasin, et blogimine on teatud mõttes meedia, siis olen hakanud selles ka kahtlema. Vähemasti paljud blogid on pigem ilukirjandus. Kui hiljuti tunti mitmes blogis muret, kuhu on jäänud Potsataja ja Marta, siis hakkasin samuti neid taga otsima. Kui nad tagasi tulid, lugesin terve õhtu nende blogi. Mõnus ja vaimukas lugemine.
Ühel õhtul olin Kessul "külas". Lõbus oli. Läksin nii, et vaatasin, kes Eppu kommenteerivad. Liigutav on blogiilmas kohtuda oma õpilasega, näiteks Elsaga.
Nüüd lugesin neid kiiksujutte. Sellest sain aru, et eksisteerivad teatud ketid. Potsataja kirjutas ühel päeval, et blogijad on kui ahvid, kes üksteist sügavad ja karvadest kirpe otsivad, et niiviisi meelehead valmistada. Et mida rohkem kaasblogija karvkatte eest hoolitsed, seda populaarsem oled.
Vat siis ma jälle mõtlesin, et kui harva siiski võõrasse blogisse oma arvamust kirjutatakse. Kindlasti on erandeid, sest näiteks Epu Ameerika-blogil oli ikka ülipalju kommenteerijaid.
Blogi pidamine ja ka nende lugemine on üks viis aega veeta. Sellest võib saada ja saabki omamoodi sõltuvus.
Kas igasugused jututoad on ikka veel populaarsed? Nendes pole ma kunagi käinud.
Mis saab nendest blogidest, kõikidest maailma blogidest, näiteks 100 aasta pärast või 50 aasta pärast või ka 10 aasta pärast? Vahet ju pole. Virtuaalmaailm on hoomamatu.
Ühel päeval lugesin, et internet võib kokku kukkuda või ära surra.(Võib-olla kuulub see samasse rubriiki, et ükskord tuleb maailma lõpp?) Minu jaoks on see liiga tehniline probleem, aga kindlasti on paber (raamat) oma vastupidavust ajas rohkem tõestanud.
Ses mõttes tegid Epp ja Daki õigesti, kui oma blogid(või osa sellest) välja andsid.

Vihmase ilmaga on mõnus võõrastes eludes nähtamatuna külas käia ja siis oma kodukootud mõtteid mõelda.