Eile saabus suvi. Märkamatult.Tegelikult algab emotsionaalne suvi palju varem - minu jaoks siis, kui kõik kevadised lilled, puud ja põõsad on ära õitsenud. Viimased on jasmiinid. Pärast neid ongi suvi käes.Täna on paljudes koolides lõpuaktused. Minu vennapoeg Aap lõpetab täna Jakobsoni-kooli. Palju õnne talle eluteele!
Minul on oma ettekujutus õnnelikemaist aegadest inimese elus.
Arvan, et kõige õnnelikum ongi gümnaasiumi lõpupäev, sest siis on noor inimene kõige targem ja kõige suuremate ootustega. Ütelge mulle mõni, kes ei arvaks sel ajal, et saatusel on tema jaoks varuks ainult head plaanid. Lähen sinna, õpin seda, teen nii, olen noor ja õnnelik. No ilusaid aegu tuleb edaspidigi, aga mitte nii ilusaid.
Mäletan, kui mu tütar lõpetas keskkooli ja läks ülikooli sisseastumiseksamitele (oli riigieksamite-eelne aeg). Vaatasin rõdult talle järele, kui ta bussi peale ruttas. Nutt tuli peale ja õnnelik olin ka, tema pärast. Ma ju teadsin seda, et see on kõige õnnelikum aeg tema elus. Ma pole küsinudki, kas ta mäletab veel seda hommikut.
Suvi on ametlikult ees, aga ma aiman, et ilusam aeg on tegelikult seljataga.
1 comment:
Mul tuli ka pisar silma Aabi lõpetamise alguses, kui nad kõik sisse marssisid, Olav Ehala "Päikeseratta" saatel. Ja siis sai suure suuga Eesti lipu laulu laulda jne. Vägev.
Post a Comment