Epp ja Ameerika

Lugesin ühe hingetõmbega läbi Epu esikteose "Minu Ameerika". Mõnus lugemine. Tõsi, olin enamikku nendest lugudest varem Epu blogist lugenud, aga huvitav oli ikka. Naersin omaette, kui ta kirjeldas ekstreemseid juhtumisi (turvakontroll lennujaamades, lendude tühistamised ja sellega seotud ebamugavused, arsti juures käimised, mingi hullumeelne lugu tuletõrjerõdule kinnijäämisest ja MARTA!!!). Tundes nii Eppu kui Martat, ei jõua ära imestada(imetleda) seda ettevõtlikkust ja hulljulgust, milleta ei saaks küll sellistes situatsioonides hakkama.

Tunnen Eppu tema beebieast alates. Ta oli lapsena kaunis pöörane, teismelisena suur tegutseja, noorena andekas ja ambitsioonikas. Tema lemmiktegevus on olnud unistamine ja õhulosside ehitamine. Olen näinud ka tema halvemaid aegu, aga ta pole ennast kunagi lööduks tunnistanud.
Kadestamisväärt omadus!

Ligi kaks aastat tagasi sõitis Epp koos pooleteiseaastase Martaga üksi Eestisse, sest teda oli tabanud mingi identiteedikriis. Siin minu juures kolm nädalat elades otsis ta paaniliselt maja maale, kus ennast kokku korjata. Ta käis intervjueerimas oma elutarka vanaisa, kirjutas ümber oma teise vanaisa noorpõlvemälestusi. Siis ta rahunes ja sõitis tagasi Ameerikasse.

Ju ta ülejäänud elu möödubki kahe maailma vahel pendeldades. Ei saa ta kunagi lahti oma Eesti juurtest ega suuda ka loobuda elust Ameerikas. Esimene on kinni hinges ja teine lummab oma füüsilise mastaapsuse ja võimalusterohkusega.

Millal ta jõuab oma esimese tõelise romaanini? Usun, et selleks läheb veel aega. Küpsemist ei saa kunstlikult kiirendada, aga see tuleb. Lõppude lõpuks on ju Tammsaare meie sugulane!