Hansalinn ja laulge kaasa

Eestimaa suvi on täie hooga alanud, kui igal päeval on sada üritust ja sa ei oska nende vahel valida. Meie külastasime hansalinna Viljandit.
Mida kõike tublid käsitöömeistrid pole valmis nikerdanud! Ja igaüks neist tahab oma kaupa ka müüa. Loomulik. Tarvitses sul korraks midagi uudistama jääda, kui tundsid kohustust ka osta. Mina ostsin sinise keraamikast rukkilille (kaelaehe), linasest mütsi ja koti.

Õhtul osalesime "Laulge kaasa" lindistusel Kirsimäel. Olen sellisel üritusel ennegi käinud, seega midagi üllatavat polnud. Reet Linna vehkles mitmel rindel ja rääkis vahetpidamata kõik oma jutud, ka eravestlused, mikrofoni. Karl Madis ja Karavan olid valinud rahvale suhteliselt võõrad laulud, nii et rahvas ei osanud kaasa laulda. Selle eest saime Priit Kuulbergi käest noomida.

Meie valisime istumise tagaritta, kuid läksime sellega alt. Taga seisis rahvamass, kes istuma ei mahtunud. Üks noorepoolne naine toksis mulle laulikuga pidevalt pähe ja käekotiga selga. Vaatasin paar korda taha, et sellega märku anda: ära nii tee! Siis mõtlesin, et ega ta meelega tee, ja et "oma rahvaga mul meeldib olla koos".

Kui tuli "Viljandi paadimees", üürgasid kõik täiest kõrist, nii et Kuulberg oli ka tõenäoliselt rahul. Linnapea Kalle Jents suutis samuti oma rahva südame soojaks laulda.

Ainus asi, mis mind tegelikult ärritas, oli joodikute rohkus. Üks ärapõlenud ja T-särgis mees tõusis püsti ja vehkis takti lüüa. Teine karjus kommentaare vahele ja keegi kolmas veeres varemetelt alla. Poolnokastanuid oli palju. Kui minu teha oleks, siis ma ei laseks selliseid rahvaüritusele kakerdama.

Õhtul sõime sugulaste juures kapsasuppi. Kena päev oli.