Juhtusin kuulma Anu Kaupmehe juttu Rootsist. Kikitasin kõrvu - nii tuttavad probleemid. Millegipärast arvavad inimesed, et seal on hea, kus meid pole, ja et üldse igalpool mujal on parem kui siin meie räpases ja kihvakeeratud Eestis.Meedias troonivad ainult halvad uudised, justkui head ei juhtukski ilmas.
Halva esiletoomine aga närib hinge ning tekitab negatiivseid emotsioone.
Anu Kaupmehe jutust jäi mulle meelde, et näib kehtivat reegel: mida jõukam on ühiskond, seda depressiivsem. Seda vähem on inimesed oma eluga rahul, seda vähem on aega iseendale elada.
Et tööd ei peaks üldse nii palju tegema, sest töötatakse ju põhiliselt selleks, et osta endale asju.
"Osta parem teenust kui asju!" ütles Kaupmees.
Asjad on tüliks. Neid pole kuhugi panna, eriti siis, kui nad kaotavad oma tarbimisväärtuse. Rootsis pidi saama osta sellist teenust, kus konsultant käib kodus ja vaatab üle kõik su kapid ja sahtlid ning otsustab, milliseid asju sul pole vaja, ja aitab neid ära visata.
Prügimägesid suletakse, sest need on tõsiseks ohuks keskkonnale. Prügi aga tekib järjest juurde. Üks kõrgemalt makstavaid elukutseid on (tulevikus) prügikäitleja oma.
Ideaaliks peaks saama vabatahtlik lihtsus. Tagasi koopasse või puu otsa?
On alanud küünalde põletamise aeg.
Aidake neid, kelle hing on vaevas!
No comments:
Post a Comment