Mitu põhjust on.
- Lugedes pikka teksti virtuaalkujul hajub mu tähelepanu õige varsti ja mul läheb algus meelest ära.
- Iga pikka lugu saab lühemaks teha, ilma et sisu oluliselt kannataks.
- Kui peab hirmus pikalt kirjutama, siis aitaks veidi teksti liigendamine - lõikude vahele tühjad read, palju lõikusid, laused erineva pikkusega jm
- Pikas loos tuleksid kasuks ka vahepealkirjad, kuigi blogides ma neid pole eriti täheldanud.
- Ise ma pikki lugusid ei viitsi kirjutada, ja mõtteid pole ka nii palju. Parem siis juba mitu lühikest.
Aga mitte kellelgi ei keela ma nii pikalt kirjutada, kui nad ise tahavad.
Täpselt nendelsamadel põhjustel ei viitsi ma ka ajalehest pikki lohesid lugeda.
Tegelikult on see mõttetu postitus ja ma juba kahetsen, et sellele üldse aega kulutasin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Kohe näha, et emakeeleõpetaja oled, aga eks Sul ole õigus ka. Ma püüan edaspidi selle peale mõelda siis.
No mis sa siis nii kohe...
Liiati Sul just polegi liiga pikad lood, just sellised parajad sutsakad.
Ma kahtlustasin ammu, et keel ja kirjandus ja üritasin komatada eriti täpselt;) Aga miskipärast tuli meelde keska-aegne keeleõpetaja, kelle nimi oli Helmi Kelle ja mis Sa arvad, kuidas kõik teda kutsusid - no muidugi Kelmi Helleks;)
No nüüd on mu identiteet täielikult rikutud(paljastatud). Kuidas üldse edasi elada? Pean vist ronima oma blogiga põranda alla.
No see kelmi helle on Sind küll väga hästi kirjutama õpetanud, kuigi ma arvan, et õpetaja osa teatud loomupäraste annete õitsele puhkemisel on kübeke.
Post a Comment