Nädal möödas, uus tulekul

Töö on selline, mida nö poole vinnaga eriti teha ei saa. Ja kui teedki, siis ise kannatad. Kui hoog läheb maha, siis annab ponnistada, et jälle käima saada.
Igal juhul saabunud reede õhtust ja nädalalõpust on mul jube hea meel.
Lumest on muidugi ainult porised räbalad järel. Ükski jalanõu vett ei pea - säärikutega ka lausa käia ei taha.
Olin just koju jõudnud, kui tagasi kutsuti. Saabusid ministri poolt lubatud sülearvutid, esimesed kümme. Üks poiss aitas minu oma koju tuua. Kast raske ju polnud, aga suurevõitu - minu väikesed käekesed ei suutnud seda hästi kinni pidada ja käimine ka alles na hädisevõitu.
Kas rõõmustada? Vist ikka, sest minu klassis oli selline arvuti, mis peaks juba ammu kolikambris või prügimäel olema. Läpakaga töötamiseks igasuguse riistvaraga mul seni kogemused puuduvad.
Eks me õpime! Elukestev õppimine ja tiigrihüpe.ee, ütles juba kadunud Lennart Meri.
Kirjutasin lepingule alla, pean seda nüüd ilusasti hoidma, võib-olla nagu Kaval-Ants kirvest, õrnalt süles. Sülearvuti ikkagi...