2007-11-12

Mälestuste lummas

Pärast seda, kui otsustasime noorte sugulastega mälestuste blogi pidama hakata, ei saa ma enam üldse muule keskenduda. Täiesti kole lugu. Töö jääb puhta ripakile.

Eile otsisin vanaema ja vanaisa pilte. Nende põhialbumi andsin Lilli, kus elavad Lengid - vanaisa nime pärija Peeter Lenk, kes pole vanaisa oma ihusilmaga näinudki.
Nüüd natuke kahetsen, aga neil oli ka sellele õigus ju. Album oli suur, nahksete kaantega, kingitus tänulikelt õpilastelt. Fotod ilusasti kinni kleebitud, dateeritud. Nende hulgas on ka fotosid, mida meie kodus pole.

Õhtul enne magama jäämist mõtlen juba, kellest järgmisena kirjutada. Arvan, et minu ülesandeks jääbki inimestest kirjutada ja noortele sekundeerida mälestuste juures.
Uskuge, see on jumalik tunne, kuidas elatud elu ja lähedased inimesed su juurde tagasi tulevad ja sa neid nüüd palju paremini mõistad kui nendega koos elades.

Kohtumiseni mälestustes!

5 comments:

kukupai said...

Mingil hetkel muutuvad need asjad oluliseks. See mälestuste blogi on teil väga armas. Aga inimene polegi ju juurteta olend, talle on tähtis, mis ja kes on olnud enne teda. Meie peres olen mina see mälestuste koguja ja hoidja...

Karuema said...

ma ytleks, et teie blogi on väga inspireeriv, hakkan vist oma pere ajalugu ka yles kirjutama...kuniks veel mäletan...

Ingrid said...

Sjgelle!
See on, mida ma ütlesin, et pea mingit teistsugust blogi.:-)
Minul seisab mälestuste blogi hakatus selle taga, et tahtsin pildistada sünnitusmaja, kus ilmale tulin. Ikka jääb see Sakala kuidagi teelt kõrvale ja nii ta mul ainult alustatuna jäigi, ainult blogi nimija üks pilt.
Edasi tuleks siis loomulikult hulga pilte skännida.Noh, eks ma siis ole neid mälestusi ja pilte äpu otsaga oma praegusesse blogisse pannud, aga mitte süstemaatiliselt.
Õudselt meeldis mulle ühe ameeriklase blogi, kus ta oli 10 aasta jooksul oma isa mälestusi koos piltidega kirja pannud.
http://appalachianhistory.blogspot.com/

helle said...

Mul on selle blogiga seoses nii palju mõtteid. Võib-olla Epp annab hiljem ehk väljagi!? Nüüd on ainult vaja, et blogijaid juurde tuleks. Meil on suur suguvõsa ja keegi pole sulepea peale kukkunud.
Mina tahan veel kirjutada meie emast, kes suri ootamatult ja liiga vara...
Temast kirjutamiseks pole ma veel valmis, see on väga raske.
Isast on üks koolis tehtud uurimistöö. Tema kirjutas ka ise üles oma mälestusi, ta elas 80aastaseks(ehkki viimased aastad haigena). Veel kuulus meie perre erinevatel ajaperioodidel isa õde Kuste, kel oma perekonda polnud.
Aga ma ei saa liialt sellesse süveneda, sest palgatöö nõuab oma...
Minu head lugejad,hakake sama tegema, st kirjutama mälestusi üles! Ükskord võib olla liiga hilja...
Helle

Eppppp said...

Ma ei jõua ära kahetseda, et ma Kustet ei intervjueerinud. Mõtlesin küll, aga kunagi ei jõudnud selleni! Elas teine küll 96aastaseks (või nii?), aga mul oli ikka muude asjadega kiire... Sa peaks Kuste kuuldud jutte kirja panema. Kuste oli üks väga tore inimene. Nii vähenõudlik ja selline... südamlik.

Kui ma olin meie Inglismaa Tiidu juures külas, siis ta andis mulle lugeda aastakpmnete jooksul Eestist saadetud kirjade hunniku. Väga huvitav oli vaadata, lugeda. Siis saingi teada, et Kuste oli hea detailisilmaga ja kirjutaja.