Hümnist ja isamaast

Viimastel päevadel on jälle üles tõstetud Eesti algupärase hümni küsimus.
Aadu Must kirjutas Postimehes sel teemal pika artikli. Eesti Meestelaulu Selts tegi ettepaneku hakata lippu Pika Hermanni tornis langetama Ernesaksa- Koidula "Mu isamaa on minu arm" saatel. Praegu tehakse seda laulu "Mu isamaa armas, kus sündinud ma" saatel, mis aga olevat samuti Saksa algupära.
Kas meil omi laule siis polegi?

Hümn on muidugi midagi niisugust, mida kergekäeliselt välja vahetada ei saa. Aga mäletan, et diskussiooni on varemgi peetud. Paciuse- Jannseni hümni kasuks räägib traditsioon. Selle kahjuks aga räägib see, et Pacius on Saksa helilooja ja teinud algselt hümni hoopis muistsete germaani hõimude auks. Lisaks on soomlastel sama viis (mis muidugi ei tarvitse puudus olla).

Kas olete vahel mõelnud, miks meil hümni kaasa ei laulda? Isegi siis, kui sõnad on peas, ei ole seda mugav teha. Alati on veidi vale helistik. Liiati on sõnad ka liiga vanamoodsad ja kohmakad. Midagi on siin viltu. Küsisin oma kolleegi (muusikaõps) käest, kas tema oskab seletada, milles on asi. Seletas küll ära - paljude jaoks on see kas liiga kõrge või liiga madal helistik. Koorid laulavad hümni mitmehäälsena, aga tegelikult peab hümn olema täiesti lauldav ühehäälselt. Umbes selline põhjendus oli.

Meil on palju ilusaid isamaalisi laule, mis sobiksid hümniks. Must pakub Tuudur Vettiku "Su põhjamaa päikese kullast", mis olevat algselt hümniks kirjutatud. Miks ka mitte.
Mulle meeldiks ka Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit ".

Mis puutub Ernesaksa laulu, siis see on püha nagunii. Nö mitteametlik hümn. Laulupidude hümn. Talle võiks see staatus jäädagi. Kui ta hümniks valitakse, siis kaoks see ära? Hümniga ei lõpetataks ju ühtegi laulupidu...

Hümni küsimuse võiks panna rahvahääletusele. Kui see üldse rahvale korda läheb...