Surmafilmist

Mitmed blogijad on juba kirjutanud teemal, et suremist võiks filmida küll, sest surm on elu loomulik osa ja et teistel oleks sellest õppida.
Surm on ühekordne akt, kui just mitte uskuda, et pärast surma on veel "midagi", võib-olla isegi teine elu. Inimesed, kes on teispoolsuses ära käinud ja imekombel tagasi tulnud, on hiljem rääkinud/kirjutanud, et surm on ilus - mingi valgus paistab tunneli lõpust ja muusikat kostab.
Üldjuhul ikka kardetakse surma, välja arvatud juhtumid, kus inimene on juba väga-väga vana või siis väga-väga haige ja surmas nähakse vabanemist piinadest ja vaevast.
Olen nõus Kukupaiga, kes kirjutab, et inimest ei valmistata nüüdisajal surmaks ette ja et surm on viidud kodust välja - haiglasse või hooldusasutusse. Ma tean küllalt neid oma ringkonnast, kes on põetanud oma lähedasi nii kaua kui vähegi võimalik. Alati see võimalik ei ole ... mitmetel põhjustel. Põetaja peab, vähemalt ajutiselt, loobuma tööst, peab olema samariitlase hingega ja omama kahtlemata ka mingeid psüühilisi eeldusi selleks.
Kui surm tuleb ootamatult, siis tundub see eriti ülekohtune ja enneaegne.
Me olime alles lapsed, kui meie silme all suri vanaisa, kes oli külla tulnud. Rabandusse.
Meie ema suri varahommikul aiamaal, kuhu läks enne palavat päikest porgandeid harvendama ja lilli istutama. Jah, tal oli süda haige ja üks infarkt üle elatud, aga surmale polnud keegi mõelnud.
Meie isa ja tema õde surid minu arvates pikaldast surma, sest vaikne, aga pidev hääbumine seda ju on.
Kas sellest teha filmi? Dokfilme ja realiteid on ju tehtud kõigest - loote arenemisest emaüsas, sündimisest, igasugustest väärarengutest, patoloogiast, haigustest, operatsioonidest, soovahetustest, toitumishäiretest, rasvumisest, salapahedest, foobiatest, tränikogujatest, vägistajatest jms, siis miks ei võiks filmi teha suremisest.

Kindlasti on neid, kes tahavad osaleda selles, ja neid, kes tahavad selliseid filme vaadata.
Aga mina ei taha, sest mul pole närvi isegi mängufilme vaadata, kus inimesed või loomad surevad ja piinlevad, kuigi ma ju tean, et see pole "päriselt", on "mängult".

Palju tõsisem ja arutlemist nõudev probleem oleks eutanaasia - halastussurm, mille vastu on aga isegi arstid, kes ometi peaksid nägema, kui piinarikkalt tuleb vahel surm. Aga seda otsust oleks veel raskem taluda, kui isegi lemmiklooma magamapanek on nii ületamatult kurb.