Viimne vaatus

Täna maetakse Jaan Krossi. See pole selline matus, kus uputakse pisaraisse, kus isegi tänavakivid nutavad. Inimese elutöö on tehtud ja ta on "päral". Mis võib veel ilusam olla kui "olla oma viimne silmapilk õnnelik"?

Ärasaatmine Kaarli kirikust oli väga ilusasti korraldatud. Mulle meeldib see eestlaslik vaoshoitus, mis väljendub kõige selgemini just siin. Ei midagi üleliigset, ei mingit võltskurbust, ei mingit teatraalsust, vaid selline sissepoole vaatamine ja tõsidus. Uskumatu, et laul "Imeline aas" sobis siia nii hästi.

Ellen on veelgi rohkem kühmu vajunud, aga siiski meelekindla ilmega. Tema teab, mis on olla Jaan Krossi naine. Imelik on nende suurmeeste elu. Jaan Krossil oli kolm naist. Kaks Helgat ja üks Ellen. Oli vitaalne mees, kes tuli läbi paksust ja vedelast ja läks läbi vasktorude, jäi ellu ja ... kohanes. Vale oleks seda talle ette heita. Eestlased on rahvusena alles just tänu oma kohanemisvõimele.

Kross oli väga produktiivne. Mind paneb tõsiselt imestama see, et ta oli loominguvõimeline veel nii vanas eas ja pärast rasket haigust.
Kross olevat väga vähe hiljem oma tekste parandanud. Mis kirja sai, oli kohe lõplik.
"Nii palju ajusid ja nii vähe paberit, " ütles Ellen Niit.

Mulle läks hirmsasti hinge Paul-Eerik Rummo kiri, mille luges ette Ain Lutsepp.
------
Minu arvates pole Kross eriti kergesti lavastatav kirjanik. Küllap seepärast pole teda ka palju lavale toodud. Mul on Ugala "Keisri hull " küll vaatamata.
Aga on üks suur erand - see on "Wikmani poisid". Vat sellest tehtud teleseriaal on kohe väga hea, teosest rääkimata.

Muidugi on Jaan Kross üks suurtest eestlastest. Siin pole midagi kahelda.
----
Veel üks Jaan Krossi luuletus.

***
Inimesed on rumalad,
kuivõrd nad mõtlevad teisiti kui meie,
ja targad,
kuivõrd nad on meiega ühel arvamusel.

Annaks jumal, et see poleks vastupidi.

(kogust "Kivist viiulid", 1964)
--------

Lisatud kell 22. 40

Vaatasin nii eile kui täna igasuguseid saateid Krossiga ja Krossist. Ta oli üldse tänuväärne tüüp igale, kes võttis temast mingit saadet teha. Kas või see kümne aasta tagune Urmas Oti intervjuu. 78-aastane Kross hiilgas hea sõnakasutusega, kiire reaktsiooniga ja üldse noorusliku olekuga. Uskumatu! Oti konksuga küsimused jäid kõik vastamata, kui ta ei tahtnud vastata. Kaval mees!

Kahju muidugi, et ta Nobelit ei saanud, aga paljud head kirjanikud pole seda saanud.
Peaks uuesti läbi lugema "Kolme katku vahel". Kui aega leian :)

Panin siia endale mõned lingid, et vajalikku materjali kergemini kätte saada. Sellega lõpetan Jaan Krossi saaga. Puhaku ta rahus! Tubli Eesti mees.