Inimene on saladus

Pildil Tammsaare 100. sünnipäevaks püstitatud mälestusmärk (skulptor Jaak Soans), kus kirjanik on mõtteisse vajunud. Eriti tähelepanuväärne on see, mis paistab tema jalgade vahelt.
Lugesin netist, et mälestusmärki on rüvetatud vähemalt viiel korral, kusjuures mäkerdatud kokku punase, valge ja rohelise värviga.
------
Lähenemas on Tammsaare 130. sünniaastapäev, aga ma ei ole märganud, et temast kuidagi eriliselt oleks juttu tehtud. Võib-olla siis õigel päeval nimetatakse ära? ;)
Tähistan siin omal kombel suurkirjaniku tähtpäeva.

- Tammsaare on ainuke Eesti kirjanik, kellele on püstitatud mälestussammas tema eluajal.
1935. aastal otsustas Albu vallavalitsus hakata koguma raha ausamba tellimiseks. Riik ei toetanud rahalises mõttes. Raha saadi ürituste korraldamisest, loteriidest ja austamisõhtutest. Muidugi ka kodukandirahva annetustest. Ausamba valmistas skulptor Ferdinand Sannamees. Kirjaniku soove ikka küsiti ka. Näiteks tahtis ta, et tema käsi toetuks raamatuhunniku peale. Avamisele ta vaimulikku ei tahtnud, kuigi puudus ka ise ürituselt!!
Sammas avati 30. augustil 1936. aastal (see ei olnud isegi kirjaniku juubeliaasta mitte!), kohal oli ligi 2000 inimest, asjata oodati peategelast, kes suvitas sel ajal Narva-Jõesuus. Saatis ainult telegrammi sisuga: " Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare."
Kõne pidas Gustav Suits.
Tammsaare oli ise oma ausammast salaja, kellelegi teatamata vaatamas käinud alles kaks aastat hiljem suvel 1938, kui ta ühtlasi külastas koos perekonnaga ka oma sünnitalu, vaatas jõge ja sood.

- 1938. aasta oli Tammsaare 60. juubeli aasta. Eks seda tähistati uhkelt Estonia kontserdisaalis piduliku üritusega, kus olid kohal kõik kirjanikud, kunstnikud, teadlased, näitlejad ja saalitäis suure vaimumehe austajaid. Puudus ainult Tammsaare ise, kes olevat mõneks ajaks ära sõitnud teadmata suunas. Tegelikult oli kirjanik küll Tallinnas, aga lahkus varakult kodust kellelegi ütlemata, kuhu läheb, ja viibis hoopis nn voorimeeste kõrtsis, kust teda keegi ei osanud otsida.

- Ühe korra õnnestus Tammsaaret ninapidi vedada, kui ta 9. mail 1938. aastal Noor-Eesti Kirjastuse kutsel otsustas külastada Tartut, tingimusel, et tema sõit saladuseks jääb ja et igasugust pidulikkust välditaks. Kui rong Tartusse jõudis, võttis kirjanikku aga vastu suur rahvahulk, enamasti kirjanduse- ja kultuuritegelased ning üliõpilased ja vilistlased, tervitasid teda kõnede ja roosidega, moodustasid spaleerid jaamast kuni autoni.
-------
Huvitav artikkel.