- Ma ei saa toitu ära visata. Ma kas söön kõik ära ja lähen lõhki või korjan ülejäägid kokku ja viin oma tuttavale, kel on kanad (varem oli ka siga). Sinna lähevad ka kõik munakoored, leivaviilukad, kuivained, millel on putukad sees jne (see vist on mõistlik käitumine, mitte kiiks?)
- Ma koostan pidevalt nimekirju: tegemata ja tegemist vajavad tööd; asjad, mida pean ostma (mitte toit); asjad, mis võtan kaasa näiteks reisile; planeeritud ja planeerimata kulutused jne. Põhiline on, et saaks pärast nimekirjas asju maha tõmmata- tehtud!
- Kui ma kodust pikemaks ajaks lahkun, põen ma kohutavalt mõtte pärast, et jätsin triikraua sisse, unustasin kohvimasina/elektripliidi tööle, ei keeranud ust kinni. See on lausa paranoia, mitte enam kiiks. Olen ajapikku õppinud ennast teadlikult kontrollima, teen mõned muidu automaatsed liigutused range mõistuse kontrolli all läbi. Vahel tulen veel poole tee pealt tagasi, et üle kontrollida.
- Kui ma pean midagi kirjutama või mingi ettekande tegema, siis mõtlen selle peas läbi enne, kui magama jään. Kui kirjutan mingit teksti, siis korrigeerin seda lõpmatuseni. Isegi siis, kui tekst on juba esitatud, lähen selle juurde veel tagasi ja muudkui kohendan, kohendan...
- Ei viska asju(ka pabereid) ära, mõeldes, et neid läheb veel vaja. Et mitte lõpuks asjade/paberite sisse ära uppuda, teen äraviskamise talguid. Need on väga vabastavad.
2007-06-30
Ka mul on kiiksud
Sain Tiiu käest kiiksuteatepulga. Ka mul on kiiksud! Ja mitte vähe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Jaaa, väga huvitav oli lugeda, sest ega ma Sind ju üldsegi tunne! Nüüd veidgi rohkem :-)
Minul on ka nii, et teatud automaatseid liigutusi teen rangelt mõistusega kontrollides. Näiteks pliidi väljalülitamine peale söögitegemist (aga ikkagi kontrollin enne magamaminekut üle...). Üks asi, mida ma alati kontrollin, on välisukse lukku panemine kui kodunt ära lähen. Alati vajutan linki ka, et olla kindel. Ja seejuures teadlikult registreerin selle liigutuse, sest muidu pean tagasi minema ja kontrollima.
Oot, kas mul on kiiksud?
;)
Ma homseks tuletan meelde ja kirjutan ;)
Ja minul on kodust lahkumistega suisa vastupidi - ma põen liiga vähe. Vahel tundub, et jätsin vist poodi minnes võtme ukse ette.. tagasi tulles ilmneb, et jätsingi. Ega kas ma siis selle mõtte veel tagasi pöördun? Ei!
Aga võib-olla on mul elus siiski liiga hästi läinud, et põdeda. Elu on kodust lahkudes pannud sundmõtlema ainult 3 asja:
1. Kas rahakott on kaasas?
Kas mobiil on kaasas?
Kas võtmed on kaasas (v.a juhtudel kui ma selle unustan (nagu eespool kirjeldatud juhtudel)? ;)
Ma olen vähemalt korra unustanud kohvimasina sisse (see juhtub nii, et mõtled, joon veidi hiljem selle tilga ära, aga unustad), ukse olen paar korda lahti unustanud, aga õnneks on läinud(kes siin ikka sisse tungib!). Triikraua unustas mu vend sisse ja käis ise paar päeva Tallinnas. Triikraud aina lülitas end sisse-välja, aga pidas vastu. Epp unustas lapsena kartulid keema(on ju nii, Epp?). Ma olen Pärnu rannas hingeliselt praadinud terve päev mõtte käes, et jätsin pliidi sisse. Otsisin võimalust naabrile helistada ja käisin kõikidele närvidele.
Ma olen igasuguseid asju keema ja küpsema unustanud ;)
Ja ükskord kaotasin ma Tartu linnas jalgratta ära.
Aga see oleks vist juba uus ahelmäng, "Minu hajameelsushood".
Mul on veel üks väga hea kiiks - ma tean, kus asuvad meil asjad. Alati olen teadnud. Kui miski (raamat või riideese või tähtis paber)on "kindlasse" kohta ära pandud, siis tuleb mulle lõpuks ikka meelde, kus see "kindel" koht on. Vahel võtab otsimine ikka ilmatu aja, aga üles leian. Ka teiste pandud asjad!
Post a Comment