Millegipärast arvatakse, et viie või nulliga lõppevad sünnipäevad on tähtsamad kui teised. Nende puhul tehakse kollektiivi poolt kingitus (enamasti raha), tuuakse sületäite viisi lilli, öeldakse palju kauneid sõnu ja peaosaline teeb siis välja.Pärast väsitavat päevatööd süüa võileivatorti ja juua klaasike šampust on ülimeeldiv. Selliseid väikesi istumisi on meil viimasel ajal juhtunud igasse kuusse üks või paar. Viimati näiteks eile.
Sarv natuke soe, hakkasime kolleegiga arutama, kui hea näeb ikka juubilar välja, vaatamata oma ... vanusele. Mis võimaldab inimestel oma nooruslikku välimust nii kaua säilitada? Kas on elu praegu kergem kui näiteks sada aastat tagasi?
Silmad joodud vahuveinist vidukil, vaatasime oma kolleege, kes ... noh pole päris esimeses nooruses enam (ega meiegi ), aga näevad välja nii kuradima head. Pole halli ega kortsu!
Ühe võimaliku põhjusena leidsime, et naisinimesed hoolitsevad oma välimuse eest. Juuksed on ilusasti triibuliseks või laiguliseks värvitud, moodsalt lühikeseks lõigatud, näod meigitud ja ... silmad säravad.
Ei ole enam õpetaja selline eatu ja luitunud kuju, nagu ta strereotüübina on välja käidud. Nagu ma mäletan oma kooliajast mõnda- terve talv ühe kleidiga.
Lõpuks võtsime teema kokku, et hing on nagunii noor, keha tuleb natuke järele aidata, ja ongi kõik OK. Mis sest, et argipäev räägib muud.
5 comments:
Oh, kui positiivne postitus! Täpselt nii ongi! Kusjuures, kõikidel õpetajatel on vääääga nooruslikud silmad. Lapsed ja noored aitvad sellele kindlasti kaasa.
minu arust on inimene just nii vana kui ta ennast tunneb, seega...mõtleme asju sedasi, et me oleme noored. välimus on vaid formaadi küsimus...
muide, papal on homme, 10.01. juubel - 80, helista ka?
Kuule, meie pole ju veel vanad, mis siis, et esimesed juubelid peetud? Just tunde küsimus see ongi.
Kes siin vanusest räägib!?
Post a Comment