Kuidas mees peksab naist

Tammsaare kohta materjali otsides olen sattunud igasugustele ammu unustatud allikatele. Näiteks Antoni noorima õe Marta mälestustele oma vanematest.
Isa Peeter Hansen olnud karm ja tõsine mees, kes pidas oma suures peres ranget korda. Sõnakuulmatuse eest andnud ta lastele vahel peksa, jätnud ka tihti söögist ilma. Selle peale hakanud ema Ann nutma ja läinud lauast minema. Peale selle oli Peeter nooremana olnud väga äkilise meelega. ( See kõik ei tähenda, et ta muidu tubli mees ei olnud!! Oli küll tubli!)

Kirjanik pidi oma kodus pealt nägema, kuidas isa peksis ema - mees peksis naist, muidu ta poleks kirjutanud hinge lõhestavat episoodi sellest, kuidas Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Seda nägi pealt nende esimene poeg Indrek. Ta nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, vimma tõmbus, otsekui oodates, millal tuleb hoop pähe, mis kustutaks kõik.
Veel täiskasvanultki ei saanud Indrek lahti õudsest tundmusest, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest kui tol korral tema ema. Siiski: üks oli veel viletsam ja õnnetum - see oli isa, aga sellest ei saanud poiss tookord aru. Ainult ema näis seda aimavat.

Siiani ei suuda ma rahulikult lugeda ka sellest, kuidas Andres kallil jõuluõhtul peksis poolsurnuks naabrite koera( olgugi et vihavaenlase oma!), kes oli toidulõhnade peale tuppa hiilinud. See viha ja vihkamine elu ebaõigluse ja rõõmutuse vastu tegi Andrese tigedaks, sest ta võttis elu, nagu peaks seda hundi lõugade vahelt kiskuma.

Muidugi peksis ka Pearu oma naist ja lapsi, aga ta tegi seda purjus peaga, ja seda on kuidagi kergem mõista ja andeks anda. Või vähemasti võis seda temalt oodata...

Pildi peal Andres (Hannes Kaljujärv) ja Pearu (Jaan Rekkor) maid jagamas. Ugala etendus Vargamäel (1997 - 2000).
(A ma ei teagi, kumb mees kumba meest mängis. Kas keegi teab?)