Suhted ja rusikad

Igal hommikul vajutan pärast äratuskella raadio mängima. See on umbes pool 7. Siis kuulan enne voodist väljakobimist ära uudised ja hommikupalvuse;), et tõeliselt ärgata.
Ma ei tea, kas see palvus ongi mõeldud minusugustele, kes igal hommikul mõttes hädaldavad: jälle algab kõik, algab uuesti.
Kui protseduurid läbitud ja kohv joodud, siis on juba enam-vähem.

Täna hommikul kõneles pastor Janno Peensalu Pärnust. Guugeldasin teda natuke (milline loll komme!), sain teada, et on noor (36), ettevõtja, tervendaja, arendusjuht, Eesti Kristlike Meeste Teenistuse algataja ja eestvedaja, tegelnud kinnipidamisasutustega, kandideerinud Riigikokku.
Aga mitte sellest.... jumal hoidku...ei tahtnud...
Ta rääkis suhetest. Hästi rääkis, mehise häälega (hääl on ikka väga oluline!), mõjus kohe meeleolu parandavalt ja motiveerivalt. Et metall lihvib metalli ja inimene inimest. Et üksi ei saa siin ilmas keegi oldud. Et ainult suheldes teistega saame oma eluülesannet täita. Et suhtevõrgustik on niii tähtis... Ja veel teisi mõtteid.
Unine ja poolmagamata, ei jäänud kõik meelde.

Õhtul vaatasin ETV pealt Hispaania filmi "Võta mu silmad". Läks hinge. Mees armastab naist ja naine armastab meest, aga mees on kohutavalt vägivaldne. Ta teab seda, aga ei saa midagi parata. Kuidas ikka ei saa siis?! Psühholoogi juures mängitakse kriitilised situatsioonid läbi, isegi nalja saab, kirjutatakse märkmikusse tähtsamad asjad üles, aga kodus läheb kõik meelest ära. Juuksed tõusevad kuklas turri, silmade ette kerkib udu, kõik ähmastub, rusikas tõuseb... Masendav.
Mul oli sellest Antoniost isegi kahju, selline suurte silmade, tugeva keha ja kurva pilguga mees. Hoidsin talle pöialt, et äkki seekord läheb teisiti. Ei läinud midagi. Ja see, mis ta tegi, oli ikka jõle.

Mind on Jumal hoidnud, et oma eluteel pole otseselt kokku puutunud vägivaldsete inimestega (meestega). Selle filmi põhjal tekkis küll mulje, et toorus ja jõhkrus koos äkkvihaga on parandamatu isiksusehäire. Sellega ongi võib-olla põhjendatud, et jõhkardeid päästab ainult haud ja ilmast nad ei kao. Kas see on aga geneetilise põhjaga, ei tea.